Autor Teema: OOTA MIND ÄRA TEKSTID  (Loetud 9149 korda)

Sõpruse Puiestee.

  • Vaikne Bob
  • *
  • Postitusi: 16
    • Vaata kasutajat
    • E-post
OOTA MIND ÄRA TEKSTID
« : 18. Veebruar, 2008, 21:08:43 »
KUMMALINE REIS
(M.Vaik)
silmades on viljapõllud juba
kolde ees näen soojendamas tuld
ema, palun ära nuta, luba
ema, mul ei ole enam külm

kummaline reis kummalisel maal
trellidega akna taga on ainult lumi
kummaline reis kummalisel maal
ema, ütle millal viimaks algab suvi

ema, usu kui mind ka ei ole
usu pärast elatakse veel
tuisand tee jääb nagunii vaid varju
kui on antud, palveta mu eest

tunnimehe kurjuses on headust
rongisõit- see kiireneb ehk siis
ema, jumal inglid on vist purjus
kui on purjus, jäägu minust viis

kummaline reis kummalisel maal
trellidega akna taga on ainult lumi
kummaline reis kummalisel maal
ema, ütle millal viimaks algab suvi

OOTA MIND ÄRA
(M. Vaik)
kui olengi elus
ja elu on liblikalend
veel otsides, tundmata sind
mu tiivatolmust saagu su ripsmed
mu värvidest su huuled
mu lennust põllulilled tuules

võin elada ka lõpuni
su hingeõhuta
võin elada ka lõpuni
sind tundmata

võin elada ka lõpuni
su puudutusteta,
kuid pärast surma
ma enam sinuta ei saa

oota mind ära
sa oota mind ära

on's halastust, mis hoiab elus
või armastust, mis igavesti käib
tapeedimuster liblikale
ka maailm olla võib ja ruumiline näib

KUUSED, KUUSED
(A. Vainola/M. Vaiki)
kuused, kuused kasvage
kõrgemale latvadest
varjud, varjud sirguge
üle kuu ja päikese
hundid, hundid ulguge
üle suure järvevee
inimesed elage
ümber oma elutee

mõni kasvas, mõni mitte
mõne ulg jäi lühikeseks
mõnel polnud päevi pikki
olid ometigi kõik

PÕGENENUD MÜÜGIMEES
(M. Vaik)
roolid õhtul, klaasi taga linn
mängib tulemängu- päev on kulund
kõike müües, millel oli hind
võttes hinge kängu

valgusfoorid, linn ja tuled
keegi jõuab, keegi sureb
esiklaasil sügisvihm lööb
südame ja kojameeste rütmis
kaup on uus, andke kõike, mida tuleb
andke kõike, mis veel müüb

hellalt ja palavalt armastan teid ma,
kuid põgenenud müügimees loobuda ei saa
viimne sõnum telefoni ja siis viskad selle ära
ärge muretsege armsad, ärge oodake mind täna

hellalt ja palavalt armastan teid ma,
kuid põgenenud müügimees loobuda ei saa
viimne sõnum telefoni ja siis viskad selle ära
ärge muretsege armsad, ärge oodake mind täna

üks arve jälle suleti
ja pangast kostab leina
puu puudutus on toetand
varju vastu panga seina

armastust saab osta
näljutades armuta
armastust saab osta
ka leivaviiluga

sina ostad kedagi ja keegi otsib sind

VALIDOOL
(A. Vainola/M. Vaik)
loodan, et heites tänagi voodi
kattes tekiga pea
ei uinu ja mööduvad tunnid
taas on üksinda hea

laman vaikuses pimedas
silmad kinni ja kadunud
kõik pildid, mis liikusid ringi
endaga võttis tühjus

heites võib-olla tänagi voodi
kattes tekiga pea
kordub see kõik ja enam ei teagi

ei usu ise, kuid enam ei hinga
süda on lõpetand töö
raskus, mis rõhus õhtul veel rinda
endaga kaasa võtnud on öö

LAHKUMINE
(A. Vainola/M. Vaik)
lahkun kodust, nöörijupp mu õlal,
mille järel lohisemas kelk
poisijuss on mässitud ta tooli
täna enam keegi meist ei hooli

poisijuss on ainus, kes on jäänud
teised kõik on viidud, võetud ära
öeldi: meil ei ole neile anda
miskit võeti teiste hoolekanda

lähme läbi lumevalge salu
laps on kelgul uinunud vist unne
kui on liiga kaua olnud valus
enam viimaks seda sa ei tunne

läbi jäätund metsa võib ka minna
peab siis alatasa jõudma kuhugi
iga tee viib lõpuks välja sinna
lasen ennast hange pikali

sulgen silmad, kelgulgi on vaikne
surnuaia taha tuleb haud
kuskil külavahel oled purjus sina
valla vaeseidki ei toida peielaud
 

KEVAD ASTRAHANIS
(A. Vainola/K. Ehin)
valge volga mu maja ees peatub
astrahanis on kevad
aprikooside õitesajus
tänavad ligunevad
mu rõdult laskumisrõõm
su silmade janused vaasid
see on kevad astrahanis
vihmast voolavad tuuleklaasid

MIKS MA EI VÕIKS OLLA MAAILMAS ÜKSI
(M. Vaik)
ühel hommikul saab kõigest hirmus väsind-
iseendast, rõõmsast perest, telefonis sõbra terest,
saatejuhist, kes veel eile meeldis sulle
täna viskaksid ta telekaga tulle

ainult mina ja ei ühtegi sõna
ühtegi varju, kedagi, kellega ei harju

ühel hommikul saab kõigest hirmus väsind-
sigaretist, suitsupakist, muusikast, mis mängib makis,
raadiohäälest, päiksekiirest,
ühendusest, mis on kiire

ühel hommikul saab kõigest hirmus väsind-
koerapilgust, kohvist kangest, panka laekund ülekandest,
iseendast, enda vihast, igavusest, mis sai lihaks

ühel hommikul saab kõigest hirmus väsind-
väsimusest, tujutusest, kõige selle kujutlusest,
surmamõttest, elu mõttest, piiratuse piiritõkkest

KELLEGI HOIDMISE VALU
(R. Jancis/M. Vaik)
ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu
võib-olla seal oli ehk killuke midagi veel
nüüd enam ei armasta, enam ei hooli, ei palu
ma andsin ära oma kellegi hoidmise valu

kuid vastu sain lageda taeva
mõttetud mõtted ja teod
südame, mis enam ei vaeva
pilgu, mis meid ei seo

nüüd hulkuda tuulena võin
vaba endast ja möödujaist
kui tahan, siis elan või suren
ei kurvasta leinajaist

sain tagasi hingetu hinge
ja mitte kui millegi
sain tagasi teadmatuse
ja tead ei tahagi

ei rõõmusta elavatest
ei nuta ma ühelgi haual
ei huvita, kuidas sa elad
ei muretse, kestab see kaua

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
võib-olla kui lõpetan laulu
sa tõusedki korraga maast

kes tuulena elada tahab
see kunagi tuuleks ka saab
ära kahtle, kui tõeliselt tahad,
sest kahtlus sind hoiabki maas

ära mõtle- see olen mina
ära ütle sa temale “ta”
ära küsi neilt “kes nemad”
siis viimaks ei ole sind enam

SEE AEG ON KADUNUD
(M. Vaik)
see aeg on kadunud ja lõhnad, hääled
need kopikad, mis makstud tropsi eest
seal nurgapealses poes su kõhnad sääred
on seisnud järjekorras ka minu eest

lahkumiste valu on värvinud mind mustaks-halliks
kõik, mis olnud, teinud kalliks
see linn ja suveõhtu, meie maja
tühi hoov ja tänavate kaja

öö on tulnud taevast alla, pimedus on astund maha
mina seisan nägu peeglis – pisarad ja küünlavaha
pühin huultelt päevapuru, pesen kätelt võõrast verd
tunnen ennast sellisena nagu ikka tundsin end

see aeg on kadunud ja esimene suvi
kesköine raadiotund- sai läbi päevaring
ja vahel harva mu unistustest uni
kõik muudab tõeliseks ja kohtan jälle sind

öö on tulnud taevast alla, pimedus on astund maha
mina seisan nägu peeglis – pisarad ja küünlavaha
pühin huultelt päevapuru, pesen kätelt võõrast verd
tunnen ennast sellisena nagu ikka tundsin end

hommikuks on sada sõpra ärganud või läinud hukka
ülestõusnud, maha maetud, sulgenud ennast enda tuppa
telefonid helisevad, raadiost räägib kadund vend
tunnen ennast sellisena nagu ikka tundsid end

ARMASTUSE LUGU
Pühendatud Kairi-Kaiale
(V. Viirsalu/M. Vaik)

ma tean su ärkamisi, minekuid, kust tuled
su kauneid lapsi, armastatud meest
su vastasmajas kustutatud tuled
seal varjan mina ennast sinu eest

ja igal õhtul seisan ja sind vaatan
su varju kardinate vahelt luurates
ma pilguga sind tohin tööle saata
su samme õhtul oodates

on linna tühjus teinud meist me varjud
üksainus vaade purustaski kõik
mu silmist peegeldusid sinu kurvad silmad,
kust peegeldus mu lootusetu pilk

armastus on imeilus
armastus teeb ilusaks
armastus ei vaja tuge
armastus saab elavaks
« Viimati muudetud: 14. Märts, 2008, 14:52:16 Mait Vaik »

VILLU

  • Sõpruse Puiestee
  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 106
    • Vaata kasutajat
Re: OOTA MIND ÄRA TEKSTID
« Vastus #1 : 19. Veebruar, 2008, 21:53:18 »
Jah, plaadi peal on viimase loo pühenduses trükiviga - mitte Kaidi-Kaiale, vaid KAIRI-KAIALE.

cosmos

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 117
  • Hirvepargis Suvi 2006
    • MSN Messenger - cosmos666.@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
Re: OOTA MIND ÄRA TEKSTID
« Vastus #2 : 13. Märts, 2008, 21:45:07 »
pole viga, parandame kindlasti ;)
Kui kaotada pole enam midagi