Autor Teema: Räägime Allaniga "Keldrist"ja "Unenäopüüdjatest"  (Loetud 6628 korda)

Mait Vaik

  • Sõpruse Puiestee
  • Administraator
  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 584
    • Vaata kasutajat
Räägime Allaniga "Keldrist"ja "Unenäopüüdjatest"
« : 10. Juuni, 2008, 16:27:51 »
M: Räägime sinu projektidest “Unenäopüüdjad” ja eelkõige kõige uuest ansamblist  “Kelder”. Aga alustuseks  “Unenäopüüdjatest”.
A: “Unenäopüüdjatel tuleb 24. oktoobril kontsert Luxemburgis, klubis d:qliq ja võib-olla Brüsselis, aga soses Keldri tegemistega on asi hetkel pisut tahaplaanile jäänud. Kohe saab koduleht korda ja püüan leida manageri kes hakkaks aktiivsemalt asju ajama.

M: Kuidas sa kolmes bändis vastu pead?
A: Kuidagi on asjad loomulikult ja sujuvalt järjestunud ja  polegi siiani probleemi olnud. Kõige rohkem võtab energiat esialgne repertuaari kokkupanek ja plaadi tegemine, reklaam. Hiljem kui kõik töötab, tuleb litsalt jälgida, et esinemisgraafikud ei kattuks või ei läheks liiga tihedaks.  Hetkel tundub, et esinemisi võiks rohkemgi olla.

M: Kelder on oma stiililt Sõpruse Puiesteest ja Unenäopüüdjast erinev, aga sind tundes on mulle jäänud mulje, et teha sellist muusikat nagu Kelder viljeleb, on olnud tegelikult su ammune unistus. Et kaifida soundide täiust ja katsetada ja oledki vaatamata kõigele selle poole aastaid või isegi aastakümneid liikunud. “Vaatama kõigele” all pean ma eelkõige silmas nii majanduslikku poolt kui ka neid aastaid, mil ei olnud lihtsalt võimalik seda või teist ja kolmandat Eestisse tuua.
A: Kas just unistus, aga mind on see heliline pool huvitanud kogu aeg. Seoses sellega, et enamik piire on lahti ja informatsioon kättesaadav, annab see ka võimaluse soundi kallal piisavalt töötada. Saad valida enda maitsele sobiva tehnika erinevatest ajastutest…

M: Selline küsimus, et kas sind natuke ei hirmuta, et nüüd on ju tegelikult keldrist välja tuldud. Et palun, tee ainult. Sul on võimalik saavutada täius või vähemalt selle poole püüelda. Et võrreldes 90ndatega, kus said ennast välja vabandada, et neid ja neid vahendeid kasutades oleks tulemus olnud märksa parem.
A: Ei, vastupidi, leian, et paremad on praegused ajad. Ja ilma varasema kogemuse, huvi või soovita ei oskakski ju midagi kindlat tahta. Näiteks “Vikerkaar ja latimeeria” puhul tegelesin ühe probleemiga mis mind on ammu huvitanud. Et kuidas kitarri võimalikult rohkem rokkima saada ja et miks sound ei jää arvutisse ka kõige parema tahtmise juures sama šefilt kui näiteks vanadel rock’n’roll lindistustel. Kuula näiteks kidrasoolot Elvis Presley laulus “Hound Dog” või mõnd Bo Diddley hullumeelsel kitarril põhinevat asja. Viisin ennast põhjalikult kurssi rock’n’roll helipildi, selle arengutega ning selgus väga huvitavaid asju. Näiteks kõigile kitarristidele tuntud tremoloefekti leiutaja oli Bo Diddley, kes kombineeris selle enda kitarrisoundi ägedamaks muutmise huvides vanadest autojuppidest. Ka soov, et elektrikitarr võimalikult rohkem käriseks on pärit u. 50ndatest. Kitarristid tundsid ennast valdava vaskpuhkpillidel põhineva jazzilaine taustal pisut hädisena ja ihaldasid ka enda pillidele trompeti kriiskamisele sarnast soundi. Selle saavutamiseks hakati algul kõlarite papi sisse auke torkima, mis tekitaski soovitud lisaplärina. Sealt edasi tehti spetsiaalselt kitarristidele mõeldud heli moonutav efekt, mis nimetati fuzzikis. Esimesed laiemale tarbijale mõeldud fuzzid olidki tehtud põhiliselt selleks, et simuleerida trompetile sarnast heli. Muide, suurest huvist hankisin ka endale selle üliharuldase efekti ja kasutasin seda ka plaadil paaris loos, näiteks on mängitud sellega paar tracki loos “11 minutit”. Lugu ise räägib mehest kes tavalises rongis sõites sattus juhuslikult ajas tagasi, 50ndatesse aastatesse ja otsustas jääda igaveseks sinna. Info ja katsete käigus selguski, et eheduse ja erilise poweri huvides tuleb arvutisse salvestamine unustada ja kasutada ehtsat lintmagnetofoni. Sinna juurde soovitavalt 50-70ndate tehnikat ja pille, isegi mikrofone. Asja miinuspool on, et taskusse tekib suur materiaalne auk ja see, et tänapäeva kiirel inimesel pole aega süveneda, kas su muusikas seek kitarr rokib nüüd pisut rohkem või vähem, paljud ei pruugi sellele üldse pihtagi saada. Siit tekkis ka protestiks juba järgmise plaadi idee, teha 1-e krooni muusikat. Siis on ju täiesti uus maailm avanenud – hangid lastele mõeldud klahvpille või tehnikat mis on hetkel eriti out näiteks u. 3-5 aastat vanu vidinaid ning proovid nendest midagi head teha. Aga noh, lõpuks sõltub kõik ju ikkagi sellest, mis sulle hetkel kõige rohkem korda läheb. Ja loomulikult mõjutab seda hetkel maailmas toimuv või tähtede seis, vahet pole.

M: Nojah, arvutimuusikas on jälle suhteliselt selline piir käes, kus soundi osas on kõik lubatud, sõltub ainult, kui palju sa viitsid vaeva näha. Mind see näiteks pärsib. Teadmine, et tee ainult ja mida iganes, piiranguid tehniliselt ei ole. Ainuke probleem on ideed, musikaalsus ja kindlasti ka püsivus. Näiteks mul ei ole viitsimist enam nökitseda, isegi siis kuigi ma tean täpselt, kuidas lugu veelgi aktraktiivsemaks või põnevamaks kruttida. Olgu või minu arvutilugude rütmid, mis on ju päris algelised ja kohutavad.
A: Paistab, et attitude, kus lugu peab sisaldama vastavalt muusikastiilile midagi tüüpilist, on aegumas. Miks peab olema story, kus on pidepunktid, algus ja lõpp ja refrään ja solo jne. Vorm ju muutub kogu aeg. Näiteks lood endale ägeda soundi, ehitad selle ümber veel midagi ja nimetad selle lauluks või heliteoseks. Kuigi pole välistatud, et traditsionaalne läheneja muusikale hakkab kohe igisema ja keeldub seda seda “päris” looks pidamast. Muidugi iginata ei pääse tänapäeval tõesti keegi kes midagi teeb, iseasi palju seda südamesse tasub võtta.

M: Nijah, nüüd ma hakkan juba iseendaga intervjuud tegema. Tahtsin öelda, et veel seitse aastat tagasi tahtnuksin teha enda lugusid hoopis teistsuguse helipildiga, kuid võimaluste kesisus (olgu või selleks arvuti madal protsessorikiirus) ei lubanud mul kasutada teatud instrumente ja programme. Meil oli Kaupoga kergem teha sellist muusikat, nagu see plaatidel praegu kõlab ja sedagi öid üleval istudes nii, et ma ei saaks küll öelda, et läksime lihtsama vastupanu teed. Nüüd aga kus on võimalus kasutada ka neid “ärajäänud” võimalusi, ma korraga enam ei julge. Sest äkki ei ole mul enam mingeid vabandusi peale selle, et ma olen saamatu ja et püsivus pole enam ammugi see, kus me nokitsesime sinuga Aule juures vist kuu aega ööl ja päeval “Vennaskonna” “Diskot”. Mõtle, ühte lugu iga päev ja iga teine öö.
Tahtsin jõuda seletamisega sinnamaale, et kas sind ei häiri, et sul on olemas võimalus teha millist muusikat iganes. Või naturaalinstrumentidega see vist nii ei ole?
A: Ah, alati jääb midagi tegemata või vajaka ja iga äratehtud ja järeleproovitud asi tekitab omakorda järgmise mõtte. Tähtsam on ikka ideeline või sisluline pool, sest lõpuks on sound ikkagi ainult abivahend. Keldri plaat on minu muusikukarjääri jooksul esimene, kus ma keskendusin peamiselt soundile. Mõni laul sai alguse näiteks sellest, et oli vaja kasutada selle või teise efektiga mängides tekkinud ideid. Aga lõppkokkuvõtes ma ei arva, et lood selletõttu kannatanuks, vastupidi – ma arvan, et mõlemad pooled, muusikaline ja tehniline on omavahel täiesti tasakaalus.

M: Kui täiesti aus olla ja mitte sind kiita üritades, siis mulle jättis plaadi kitarrisound esmakuulamisel kohutavalt rabava mulje. Ma ei ole eriline soundipede ja tihti kahtlen, kui keegi räägib tähtsalt ühe või teise programmi, süntesaatori, pakkimisvõimaluse, võimendi  headusest ja arvasin ka Keldri puhul – ja vaatamata sellele, et teadsin, kui palju sa tööd tegid -  et küllap tuleb hea sound, aga et nii hea ja nii kuuldavalt parem, seda ma ei uskunud…
A: Suur tänu muidugi, eks ma proovisingi keskenduda sellele, et seal oleks midagi sellest, mida olen rockmuusika juures ise läbi aegade fänninud. Ja veelkord, et tänapäeval on soundilised võimalused üsna piiramatud.

M: Tänu arengule…
A: Ei ole tänu arengule, vaid vastupidi. Keldri plaadil on kasutatud ülivanu asju ja niipalju kui katsetanud olen, siis olen leidnud, et… Ma ei tea, kas vanasti kasutati siis paremaid juppe või materjale võimendite ja efektide tootmise juures, aga need on kõrvale paremad kuulata ning huvitavamad ja inspireerivamad. Uued on valdvalt steriilsed, asjale on hoopis teises võtmes lähenetud, ei toimi. Sellest tegelikult ei pruugi aru saada enne, kui oled proovinud, peale seda mõistad, et tagasiteed pole.

M: Olgu, see läheb spetsiifiliseks, aga sa vahetad oma võimudel – effektidel ise lampe ja juppe.
A: Oletan, et seda teevad niikuinii kõik kitarristid. Kui sa endale  lampvõimu hangid, siis pead ikka netist lugema ja uurima kuidas seda paremini kõlama saada või hooldada. Sama värk nagu üldse tehnikaga või autoga näiteks.

M: Saad sa siis nendest foorumitest kuulata ka näidiseid? Et kuivõrd sound on muutunud kui asendada näiteks ühed vidinad teiste vastu?
A: Põhimõtteliselt saab ja seda tasub kindlasti kuulata, kuna need näidised vastavad tõele umbes 70% ulatuses. Aga kindlasti mitte 100%. Sa saad ligilähedase aimduse, millist heli ta umbes teeb ja kujutad natuke juurde või võtad maha, aga päris lõpuni põhjalikud need infoallikad siiski ei ole. Ja iga jubina või lambi kohta muidugi helinäidist ei leia, võimendi, effektide, pillide või helipeade osas aga küll.

M: Milliseid kitarrikeeli sa kasutad.
A: Eelistan Fender Stainless Steel 010 või 011, rokivad poole paremini kui D’Addario või GHS. Aga kindlasti soovin veel katsetada erinevaid keeli.

M: Rääkisid, et sa võibolla ise polekski tahtnud väga Keldris laulda?
A: Jah, mul oli plaanis olla ise põhiliselt kitarrist ja siin-seal võib-olla back-vokaali laulda ning selles suunas sai ka tegutsetud. Kutsusin bändi laulma Anna-Liisa Oviri, kes mängib plaadil ka elektriorelit.  Proovisime teda ka vokalistina ja ühes loos ta CD’l ka laulab. Samas jäi teiste lugude helistik talle väga madalaks, instrumentaalosa oli aga juba paigas ja stuudiosessioon kohe algamas, ei jõudnud laule ümber teha ja  pidin ise mikorofoni ette astuma.

M: Minu jaoks on Keldri sõnum eelkõige meeleolukas ja mitte niivõrd jutustav,  pigem lummusele rõhuv.
A: Jah, selles kontekstis on sõnum tehtud muusikale, mitte vastupidi, tekst toetab lugu. Sõnumi roll sõltub ikka paljuski muusika stiilist. On sellist muusikat, mis on mõeldud üksinda klappidega kuulamiseks või vastupidi, mida on hea just seltskonnas kuulata, mis tekitab elevust või soovi tantsida.

M: Mul on viimasel ajal selline tunne, et hetkel ei lähe ei üks ega teine.
A: No muusikast on üleküllastus, bände on eripalju ja kõik ka üsna head ja tasemel tehtud, kohati võib tekkida tunne, et pole sinna enam midagi nii väga lisada. Hetkel, seesama retrost kantud laine on levinud päris laialdaselt, olen kuulnud näiteks palju huvitavaid noori bände, kes teevad proge-stiilis muusikat, Yes’i või Pink Floydi sarnast näiteks. Kasutavad oma lugude ülesehituses maitsekalt vanadele soundidele sarnaseid. See on õhus, et need asjad on maailmast kadumas ja ühel hetkel jääb sellest vaid mälestus. Mõni aeg tagasi oli kõik justkui varnast võtta, aga tänaseks on enamik neid muusikuid suremas või juba surnud ning koos nendega kaovad ka selle ajastu fiilingud. Vanad pillid ja tehnika veel kestavad mingi aja, aga needki ju lagunevad millalgi ära ja siis ongi kõik. Loodetavasti ei jää siis valdavaks ainult digikrigina saatel trullimine. Ok, tegelikult pole ka see “digi” milleski süüdi, “Unenäopüüdjad” on ka täisdigitaalselt salvestatud ja sound vägagi ok.
Hoopis see on hea, et on palju šeffe noorema põlvkonna bände, kes ei lase õigetel ja šeffidel fiilingutel kaduda. Seda proovib oma tagasihoidlikul moel ka Kelder   

M: Millal on järgmised kontserdid?
A: Tiina Tõnisson lahkub bändist peatselt emaks saamise tõttu ja uueks trummariks tuleb endises Les Diamantsis mänginud Oliver Koit. Teeme proove ja püüame manageri leida. Tahaks ka välismaal esineda, kuna bändi idee ja sound peaks olema  internatsionaalselt igati mõistetav.

M: Millisele publikule Kelder meeldida võiks ja kuhu ta sobiks.
A: Mulle on see probleem, sest ma ei oska ennustada, kellele mu bändid hakkavad peale minema. Näiteks “Unenäopüüdjate” puhul kujutasin millegipärast ette, et band peaks hästi sobituma hubastesse kohvikutesse, kus inimesed söövad crème-brueled, joovad konjakit või veini, sutlevad, tantsivad ning seda miljööd ilmestavad ilusad, voogavad akordionihelid ja kontrabass jne. Läks aga nii, et vanemad inimesed pöörasid halvustavalt selja ning bändi tulid underground klubidesse kuulama hoopis tugevalt meigitud punk ja emo liikumistest mõjutatud verinoored inimesed. Mis oligi lõpp-kokkuvõttes 100 korda coolim. Sellega seoses  ma Keldri puhul parem ei kujuta ette kellele see meeldida võiks. Omast arust üritasin võimalikult ehtsa fiiliga rock-n-rolli teha ja ma pakun, et ta sobiks näiteks rock-üritustele.

M: Kas sa ei arva, et just vanem põlvkond võiks sellist muusikat kuulata. Me unustame ära, et me ise oleme juba vanakesed. Näiteks kõikvõimalikud asutuste peod. Sest palju tegelikult on eestis bände keda kutsuda, ning mis ei oleks samas sült? Meie Mees teeks muidugi professionaalset, intelligentset ja maitsekat muusikat ja samas mitte liialt spetsiifilist. Hetkel meenub umbes 3-5 kollektiivi aga nad ei saa ju ka üle aasta jõulupidu või suvepäevi sisustada sest firmasid on natuke rohkem. Rock-n-roll on aga tegelikult kõigil geenides olev ehk peaaegu ju rahvamuusika.
A: Ei tea jah, võibolla tõesti.

M: Kuidas salvestamine välja nägi? Nagu ma aru saan, siis see ei ole lood ühe korraga sisse mängitud
A: Ei, skeem oli järgmine, kõigepealt võtsime raadiomajas Teet Kehlmanniga  arvutisse trummid ning bassi. Teet tegi mulle sellest miksi CD-le, mille lindistasin kodus kaheksarealise lintmaki ühele trackile ning siis mängisime juurde kitarrid, elektrioreli, bongod, maracad jne.. Seejärel võtsime kogu materiali uuesti raadiomajas lintmakilt arvutisse ja sünkroniseerisime, sest lintmakk on ikkagi mehhaaniline mehhanism ja kiirused kõiguvad pisut. Siis laulsin põhjadele peale ning miksisime tulemuse kokku. Kogu asi masterdati Helsinki stuudios Finnvox, Minerva Pappi poolt. Plaadil osaleb ka uuema liini trip-hoppi viljelev noor artist Eskimo, kellelt ma tellisin tema versiooni, ehk elektroonilise remiksi instrumentaalloost “Liimitehase pidu”.

M: kasutasid masterdamise juures sama soomlasest helimeest, õigemini helinainst kes ka “Unenäopüüdjad” masterdas?
A: Jah, seal on väga tugev tase, tegemist on juba paarkümmend aastat tegutsenud vaid masterduseks ehitatud stuudioga, mille sarnane näiteks eestis puudub. Masterdada seal tasub.

Vaata ka www.av.ee
« Viimati muudetud: 10. Juuni, 2008, 16:32:56 Mait Vaik »
Rebastele ju meeldib kui neid kütitakse

Level

  • Administraator
  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 791
    • Vaata kasutajat
    • Untitled
    • E-post
Re: Räägime Allaniga "Keldrist"ja "Unenäopüüdjatest"
« Vastus #1 : 03. Juuli, 2008, 17:30:26 »
Kes laulab "Läbi hommikuse linna"? Tundus kohati nagu Kärt Tomingas ja/või Maian Kärmas. Pole jõudnud veel plaati osta. :\
"Drop the coffee!" - Jack Bauer

excited

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 410
    • MSN Messenger - excitedd@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • MinuOma
Re: Räägime Allaniga "Keldrist"ja "Unenäopüüdjatest"
« Vastus #2 : 03. Juuli, 2008, 19:52:34 »
Kes laulab "Läbi hommikuse linna"? Tundus kohati nagu Kärt Tomingas ja/või Maian Kärmas. Pole jõudnud veel plaati osta. :\
Anna-Liisa Ovir
Saa selleks, kes sa oled