Autor Teema: Märt Sepper "Kõigil on alati õigus" "Rahvuslikus Teataja" nr 7 (10)  (Loetud 2119 korda)

Mait Vaik

  • Sõpruse Puiestee
  • Administraator
  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 584
    • Vaata kasutajat
„Kõigil on alati õigus“

Mait Vaigu luule sügavus ja ainulaadne sihitus kõigile inimestele, olenemata east ja soost, näitab, et kirjutatud on südamest ja ülima aususega.

       „Kõigil on alati õigus“ on Mait Vaigu esmakogu, mis sisaldab luuletusi aastaist 1988-2012, mille on ka viisistanud sellised muusikalised kollektiivid nagu „Sõpruse Puiestee”, „Kosmikud”, „Metro Luminal”,  „Vennaskond”„Tuberkuloited”, jt.
       Luulekogu annab oma kogukuse, ainestiku ja emotsioonidega edasi ehedat eestlasele omast melanhoolsust, milles põimuvad uskumused, elu jätkumine ja surma kindel saabumine. Autori sihiks on tuua lugejat tagasi karmi reaalsuse juurde, seda muidugi ainult talle omase irooniaga, mis on veidi vürtsitatud morbiidsuse pipraga.
       Kuna luuletused on laulutekstideks teinud Eesti nn. depressiivroki bändid, millest Mait Vaik ise ka osa on võtnud, on mitmedki kogus olevad tekstid tuttavad paljudele noorsoo esindajatele. Nende seast võib välja sorteerida inimesed, kes loevad neid luuletusi ja kuulavad laule, sest meenutavad teismeea lõpu viimaseid vihaseid, kurblikke karjeid maailma poole. Seda kindlasti sellepärast, et luuletuste teemad on põimunud tänapäevaste eksistentsiaalsete probleemide ja mõtisklustega. „Ära rahuldu mu hing kodukülaga, ära hoia kinni mind iseendaga“, „Minu maailm on väike ja asju seal vähe“, „Pimedus, sulle pühendan palve“. Kuigi sentimentaalsust nõretab igast reast, on see ikkagi vajalik, et viia oma mõte selgelt ja kõlavalt lugeja ajusoppidesse.
       Mait Vaik on end oma esimese luulekoguga kinnitanud Eesti paremate luuletajate sekka, kelle hulka kuuluvad Juhan Liiv, Heiti Talvik, Ernst Enno, Marie Under jpt. Varieeruvus põletava armastuse, musta masenduse ja teatud sorti religioosse vaimuga annab ennast tunda ka Heiti Talviku luules, milles samuti on määrav koht alkoholil ja sigarettidel, ehk siis inimesele tihti vabastava, kuid kahjuliku toimega ainetel. Luules kindlasti metafooriline näide abist, mida vajatakse, et näha lootust. Selle kõige varal loob Mait Vaik ainuomase stiili, kus tänapäeva maailma kujutatakse üheainsa hetkena.
       Tema luuletustes ei ole esindatud valgust ja õnne, aga on lootus, et need saabuvad millalgi ja alati. Ka loodus ja linn on tähtsal kohal, kujutamaks peamõtet. Luuletused, kus temaatika seondub linnaga, on alati rõhutanud inimeste kahepalgelisust ja valesid, koos lunastuseootusega, aga loodust kirjeldab ta meile kui elu ja olemust, mis kutsumas headusele.
        Maailmas on mitut sorti luuletajaid. Ühed kirjutavad armastusest ja igatsusest, teised kurbusest ja allaandmisest, kuid Vaigule ei saa ühtegi sellist liigitust teha; see oleks liiga silmakirjalik. Tema luule sügavus ja ainulaadne sihitus kõigile inimestele, olenemata east ja soost, näitab, et kirjutatud on südamest ja ülima aususega. Nostalgia ja iseendaga seondamine on need sõnad, mis koheselt pähe hüppavad. Lapsepõlv ja esimesed tunded, kodu ja sealt lahkumine, rännakud – kõik see, mis iga inimest eluteel tabab, on kokku võetud selle kogumikuga, mis kindlasti on igale luulesõbrale parim lugemisvara.
       
MÄRT SEPPER
"Rahvuslikus Teataja" nr 7 (10)
« Viimati muudetud: 18. August, 2012, 20:50:39 Mait Vaik »
Rebastele ju meeldib kui neid kütitakse