Autor Teema: tere ütlesid ja jätsid ukse lahti  (Loetud 36498 korda)

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
viimane
« Vastus #30 : 23. September, 2004, 22:39:07 »
unesegased väikesed alleed
tuhanded allveelaevad
sajad tunded
ah! mis väärt on need
kui vohavad pealtveevaevad

lõvilõuad avatud on karjeks
kui ruumi astub karjerist
ja käe tõstab enda pilgu varjeks
mees kelle tunded on vaid paberist

karjerist laualt haarab käärid
surub paberile metalsed terad
võtab rebib tõmbab määrib
kõik on katki. ah! mis sest enam
jääb mulle mu pime viha

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #31 : 04. Oktoober, 2004, 17:34:17 »
masinlik muusika kõliseb tasa
ei mingit emotsiooni
langust ega tõusu
mis oli see salatud sai maha
veidi enne viimse päikse tõusu
enne viimast erektsiooni

kuid enne oli olnud ju neid hetki
milles mingi tunne oli sees
tunda taheti ja tulivettki
joodi enda auks ja veri kees

vibuta rusikat ja tõsta viimane klaas
kuhu oled sisse sülitanud varem
joo kuni vajud toolilt ja vedeled maas
lõpuks saavad meist kõigist ju ahervared

kas praegu kohe või hiljem natuke
mis vahet sellel enam ongi
nii või teisiti su ühe ainsa matuse
me peame kesk mädanend salongi

ja tõstame siis klaasid vere värvised
sinu mälestuseks ükskord veel
ise mõeldes kes meist järgmised
on sinu soojaks käidud teel
jääb mulle mu pime viha

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
Hukkumine läbi piibli ja tule sümbioosi
« Vastus #32 : 13. Oktoober, 2004, 22:15:05 »
Hukkumine läbi piibli ja tule sümbioosi

ühte elu teisest enam ei erista
lootusetus justkui kõigeks annab loa
valin vaimuhaigla numbri kuid ei helista
bensiiniga ma valan üle oma toa

justkui läbi surnud mao
ma hüüan kõike appi võttes
tunne kao!! aga ta ei kao
ja kas ongi vahet kokkuvõttes

vana mees kes olnud tihti mäel
ja kaasas kandnud last
tõstab taeva poole väsind käed
ja lahti ütleb Jumalast

veel õhtu on kui kristall
kuid väga õhku täis
üks silmapilk üks vaakum silme all
hapnik lõppeb tekib helin päis

mis seinu tagunud  on juba
mõlkis metallist otsaesised
bensiini hais  aina põlev tuba
silmaveed tulekahju kustutuseks kesised

mis kätes oli jõuetult jääb vaibale
aken kaob kui poleks olnud iial
silmad näevad  kuidas mõistus tardub paigale
alalhoiu instinktid edasi vaid viivad

samme ukse poole esimene teine viimane
tiir käib kärbsel ümber lühtri
sisetunne süttib! kõik on tiirane
elu hõõgub kuid ei sütti

ja inglid laulsid gloori halleluuja
kõik pöörles üheks ainsaks õunaks
tuli madu surus ennast vastu puud ja
sundis sööma inimese iseenda lõunaks

plahvatus on juba liigne mälestus
kahvatust on liiga raske kanda
sügavad ohked ja jälestus
süttib elu asemel et edasi anda

geneetilist koodi
mingit sõnumit
kuidas inimene loodi
vägistades Võlurit
jääb mulle mu pime viha

francis

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 1448
  • Inconsiderate brute
    • MSN Messenger - joosepv@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #33 : 14. Oktoober, 2004, 12:09:51 »
Tsitaat
tuli madu surus ennast vastu puud ja
sundis sööma inimese iseenda lõunaks


kurat kui hea... terve luuletus siis
Quiet submersion into Slowdive. Breath in, breath out, my oxygen, my lungs, my dreams, my haunt.

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
jätkuv
« Vastus #34 : 30. Oktoober, 2004, 22:32:49 »
ma surun silmad vastu aknaruutu
millel külmast pragu sees
sa palud:muutu aga ma ei muutu
siitki välja tulen tühjus silmades

ma jõuan ainult enesele anduda
kui voogab juba ninast verd
üks mõte süstal elutuna ülekanduda
ja suur saladus mis saladuseks reedab end

siis sulen silmad väga väga tasa
justkui aeg mis venib  meela meena
ei tea kas tunnen elutu või liialt elavana
vajun nurka kägardun ja lende teen ma

nii naeratus mis katnud näiliselt me soove
kisub alahuule viltu justkui kumm
ma seisan järjekorras ootan vereproove
sulle helistan kuid telefon tumm

vastata ei suuda sa vist praegu
järjekorrast lahkun ootamata vastuseid
jälle silmad sulen kuulatan ja ilmaaegu
kujutan ma ette hetki ühiseid

jah surun silmad ikka jälle maha
oma küünarvarre soonte ligi
hetk veel ma tunnen ennast elavana
pühin laubalt raske  ehmatuse higi

aga klaasi tagant mis on tahmund ammu
justkui näen ma sinu siluetti
katsun tõusta sätin sammu
aga reaaliteet siin enam küll ei kehti

ruum kõik paindub mingiks sündimiste paigaks
veel silman, läbi vine kõike juskui hägusi
ja tunnen kuidas ise kustun iseennast laibaks
keegi teeb veel viirastuste  veidraid nägusi

põrand kleepub minu selja külge
kärbes sipleb lõksuks seatud liimil
kõrvad juba kummipaadiks koonduvad mu sülge
oksendus mis lämmatab ja valgus tagantuksest hiilib

vaikse helina saatel otse minu verre
kõik saab oma osa iga rakk ja selle alge
tunnen varahommik saabub ka nüüdki enne
kui ma olen saanud ööks mis külm ja karge

viimast korda karjun ära surma puutu!
siiski kõik on ehk ka liiga hetkeline
otsin jälle mõranenud aknaruutu
kuni algab mööda ennast retkemine
jääb mulle mu pime viha

taavir

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 130
    • Vaata kasutajat
    • E-post
tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #35 : 01. November, 2004, 01:04:43 »
Tõesti ammu pole midagi nii head lugeda saanud ..

Seregon

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 338
  • art is resistance
    • Vaata kasutajat
Re: Hukkumine läbi piibli ja tule sümbioosi
« Vastus #36 : 01. November, 2004, 10:58:34 »
Tsitaat: "skroman"
Hukkumine läbi piibli ja tule sümbioosi


Uhh, ma lugesin alguses, et "hukkumine läbi piibu ja tule sümbioosi".  :oops:

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
kaksikelu
« Vastus #37 : 04. November, 2004, 00:04:51 »
me mõtted elavad meist eemal
sõltumatud endist meist
vahel tulevad kui külma veena
ja siis tunneme kui ära teineteist

nii astud mulle vastu samas minust vaba
olles suurem minust justkui elumäng
ja olles mäng sa enam oled elavana
miinusringis kohtume ja äng

kui haaraks minu varukast
metalsed küünised, nii särab ainult vask
küüned taha ajab rebib parukast
näolt kukub kehvalt viimistletud mask

nii minus kui ka maskis mõrad sees
pagen enda mõtte eest ma ummisjalu
kuigi mõttetus peaks tekitama hirmu silmavees
ma plötserdan kui poriloigus paljajalu

hirmu tekitame endas kuid ka igatsust
ei suudagi nii tundeid jaotada
vaid rammetuna tundes igavust
me üritame iseennast kaotada

siis tormame kui hiigellaine
nägu pritsmeist puhtaks peseme
on vaid endaks olek, miski ebamaine
tekib tunne, kaheks lõhestame iseenese
jääb mulle mu pime viha

maf

  • Külaline
tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #38 : 04. November, 2004, 05:40:48 »
aplaus skromanile,

parukad peast ja maskid eest..

kontiki

  • Külaline
Re: tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #39 : 11. November, 2004, 22:42:13 »
Tsitaat: "skroman"
ja mõttes kleidi endal panin selga



piisavalt peen neljapäeva õhtusse   :)

 :!:

võtan mütsi maha,
et kõrvad punased
paistaksid majakana

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #40 : 15. November, 2004, 00:24:17 »
nii astud mööda betoonist taltuvust
ja iga trepp on vaid allakäik
sa enda käsivarsi peidad kui ka sõltuvust
ja silmamunasi mis veresooni täis

käsipuule lendab sinu kõhnuv keha
veel värised ja kogu keha haarab  valukramp
on öö ja miskit sa ei saa teha
jalgadega tümitab sind venelaste kamp

püsti tõsta ammugi ei ürita sa end
ja hommikutki oodata ei jaksa
alla neelad oma enda verd
ja kirud noaga läbi löödud maksa

mis unelmad veel jäänud jäätund koridoris
mis lootust ikka kannad endas
miks mäletad veel ema kes vaid noris
kui ütlesid et piloodina sa suureks saades lendad

kiirabi praegu sa isegi ei soovi
peaks ainult naine tuppa tagasi sind laskma
veidi vedeleks ja  küllap saaks ka oma doosi
siis vaataks telekat ja ootaks kuni ema tapab astma
jääb mulle mu pime viha

francis

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 1448
  • Inconsiderate brute
    • MSN Messenger - joosepv@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #41 : 15. November, 2004, 10:04:16 »
võrreldes eelmistega kohe tükk maad nõrgem... aga kurat, see viimane rida on just perfect
Quiet submersion into Slowdive. Breath in, breath out, my oxygen, my lungs, my dreams, my haunt.

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
tere ütlesid ja jätsid ukse lahti
« Vastus #42 : 22. November, 2004, 20:55:54 »
tuleb tahtmine mis sundimisest vaba
justkui omameelne ahtumine
veel sa astud elavana
endast eemale hetkeks oled lahkumine

kinni hoida enam küll ei saa
sul pole iseendas pidet
nii langed ja ka langeb maa
ka sihitu võib olla ainuõige minek

poolikuks sa oled jätnud mitmed soovid
nii isegi sa poolik näid
ennast tervikuks sa sobitada proovid
pea vist vererõhust ringi käib

nii mustad täpid kerkivad ja klaas
kui kataks kõiki lähedusi
vajud ikka vajub maa
kui enesele lood sa tähendusi

asjadele nimed annad mis sus endas
olnud väga pikalt selged juba
mäletad kuis viimast korda embas
mees,kes vaid loota lubas
jääb mulle mu pime viha

skroman

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 147
    • MSN Messenger - kalevipoeg2004@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • E-post
ketšupilekk särgil
« Vastus #43 : 25. November, 2004, 18:45:41 »
ma enne saabumist kõik unustan
kui astuks välja minust äng
selga sirutan ja lage purustan
nii algab elamisest vaba mäng

ma mänge mängind mis kui oleks päris
omad majad omad tunded  omad unelmad
ja kõik kui eht ometi mind päris tihti näris
soovimatus vaadata kui inimesed mängult tulevad

ja tegelikult jäävad kinni ette nähtud piiri
kus ettekirjutatud mis on tõde mis on väär
millal ela hinga mida osta kus sa viibid
kuskilt kuulen hüüet mina iseendaks jään

ka see on üks neid mängueludest
see püüe endaks saada ja siis jääda
kinni hoida firma riietest ja leludest
kuni tuleb kevad ja viib meid jääga

rentslist alla vabalangemise põhja
kus ei ole vahet mingil märgil
kus keegi rahast ei õhka
ja ketšupiplekid särgil

ei ole surmapatt
jääb mulle mu pime viha

kontiki

  • Külaline
Re: viimane
« Vastus #44 : 29. November, 2004, 10:50:54 »
Tsitaat: "skroman"

lõvilõuad avatud on karjeks
kui ruumi astub karjerist
ja käe tõstab enda pilgu varjeks
mees kelle tunded on vaid paberist


Jõe ääres majades
ei ole laineid suuri.
Pidevalt midagi vajades
on kohvitassid, numbrid.

Almused on järjestatud,
järjestajates enesetunne.
Need keda kohitsetud,
midagi enam ei tunne!

Kaua kui laev jääs,
irvitav kuu vaid
soendab tühje linu.
Linn jõe ääres
vihkab ühte kuud
laevad on jääs -
ei saa ära, mis muud!