Autor Teema: MisfitCreep  (Loetud 24407 korda)

aule

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 304
    • Vaata kasutajat
MisfitCreep
« Vastus #15 : 10. Detsember, 2004, 17:04:03 »
Algul, kui teksti vaatasin, pani õlgu kehitama. Jää-Äär, Urbid, mis iganes. Aga kui kuulasin, siis ütles mu kõhutunne, et asjal on päris vinge potentsiaal. (Mu kõhutunne üldiselt ei vea alt.)

Tehniliselt on kindlasti paremini võimalik ja ka see, mis seal avaldus, ei tundunud tapvalt uus (ehkki seal on huvitavaid momente) -- meenus kohti erinvatelt eesti artistidelt. AGA! Ära seda tähele pane, see ei loe tegelikult.

Misfit Creep, katsu seda fiilingut alles hoida, mis selles loos tekkinud on. Ja kui sa seda kunagi stuudios tegema peaksid, siis ei pea sellest tingimata rocki, estraadi, Luminali või Puiesteed või Jää-Äärt või muud sellist tegema. Tee midagi päris enda moodi ja ma pakun, et asi võib tööle hakata. Jõudu!
Kui tuleb meil öösel hobuse varas,
Siis andkem tal püssiga pähe mis paras...

misfit creep

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 964
  • indie boys are neurotic
    • MSN Messenger - misfitcreep@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • http://misfitcreep.planet.ee/
    • E-post
MisfitCreep
« Vastus #16 : 10. Detsember, 2004, 23:49:49 »
aitäh.
but you sure surprised me when it ended and there wasn't any surprise twist. it was good. storys about handjobs always win contests.

misfit creep

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 964
  • indie boys are neurotic
    • MSN Messenger - misfitcreep@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • http://misfitcreep.planet.ee/
    • E-post
MisfitCreep
« Vastus #17 : 27. Detsember, 2004, 22:56:37 »
but you sure surprised me when it ended and there wasn't any surprise twist. it was good. storys about handjobs always win contests.

aule

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 304
    • Vaata kasutajat
MisfitCreep
« Vastus #18 : 28. Detsember, 2004, 12:01:44 »
Üldiselt meeldis jälle järjekordsel kuulamisel. Et ma ei mäleta (vabandust!), millised täpselt uued lood ja millised vanad, saan siia kirjutada ainult täna kolme loo kaks korda kuulamisest jäänud mulje.

Friends, tell me... -- tore ja meeldejääv (kujutan juba ette, kuidas seade võiks olla), ehk ainult see umbes 1:50 paiku algav variatsioon väga ei meeldinud: kippus tegema nii, et laul algab väga reipalt, aga vajub lõpupoole nats ära.

I missed ... -- nendest meeldis kõige vähem; kippus kuidagi venima.

Love in a freezing... -- suzannevegalik. Meeldis isegi väga. Korraks oli üks cure'ilik koht ka (meenutas Fire in Cairo't).

Tekstidest polnud päris hästi aru saada. :) Mulle endale vist meeldinuks, kui kõik need asjad oleks eesti keeles olnud, aga noh, maitseasi.
Kui tuleb meil öösel hobuse varas,
Siis andkem tal püssiga pähe mis paras...

misfit creep

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 964
  • indie boys are neurotic
    • MSN Messenger - misfitcreep@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • http://misfitcreep.planet.ee/
    • E-post
MisfitCreep
« Vastus #19 : 19. Jaanuar, 2005, 00:13:06 »
üks uus lugu lisandus. Invalid Postcode / No Visa

luuletuste teks kuulub ühele andekale tütarlapsele, mida ma ise laulu jaoks veidike kohendasin.



Invalid Postcode / No Visa

The streets of London miss my broken touch.
The pavement yearns for someone like me
«There’s hardly anyone we’d ever need that much,»
lampposts, taxis, telephone booths weep.

dark streets of this sinful city
rainy silence and concrete felt world.
With the scene that for some seems too gritty
With prostitutes wearing cheap pearls.

In the back of my mind, i wander
through the loneliness of modern wives
Happiness of the troubled is vendors’
every smile is for sale in these lives.
 
Rain will thunder and break through the nightmares
Long dark sinister nights will not end.
Under covers the darkened disease shared
it's the birthmark of juvenile trends

I book the tickets, give myself for luggage
I drink red wine in airports just in case.
I’ve got no money but I know I’ll manage
I’ve got Great Britain’s striking costly face.
but you sure surprised me when it ended and there wasn't any surprise twist. it was good. storys about handjobs always win contests.

aule

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 304
    • Vaata kasutajat
MisfitCreep
« Vastus #20 : 19. Jaanuar, 2005, 05:20:43 »
Meeldis. Jälle hea lugu. Ainult vokaali (mis iseenesest oli meeldiv) võiks varieerida -- tekst oli kuidagi ühetoonilise rütmiga sisse tulistatud, mõnes kohas tundusid rõhud kuidagi ibrakad, liiga muusika järgi  pressitud. Kasvõi see "airPORTS". Ja telePHONE booths. Ja mõnes kohas lause rõhud: THIS sinful city (aga ma oletan, et teksti autor pidas silmas pigem this SINFUL city). Ja näiteks "with prostiTUtes wearing cheap pearls" oleks rõhu korrigeerimiseks asendatav: "with the PROStitutes wearing cheap pearls" (kui autor lubab muidugi selle artikli sinna panna; ise oleksin võibolla campi mõttes üldse kirjutand "featuring prostitutes wearing cheap pearls"). Teksti muutmata on samuti võimalik: "[paus] with PROstitutes wearing cheap pearls". -- See oli lihtsalt näide, mitte et just see koht oleks mulle erilist peavalu tekitanud. :)

Tundus, ühesõnaga, et vokaali dialoogi kuulajaga ei tekkinud, ehkki algmaterjal oli nii muusikaliselt kui ka tekstiliselt väga mõjus.

Mõnes kohas ju võibki ebaloomuliku rõhuga epateerida, aga väikesed sünkoobid/rõhuparandused siin-seal teeks asja loomulikumaks ja ekspressiivsemaks, ma usun, ja see tõsiselt hea tekst saaks paremini esile tulla. Lisaks on alati võimalus varieerida kõnelühenditega (it's / it is; I'll / I shall või will jne.) ja muu sellisega, et lauldes tegelikult ka jutustada.
Kui tuleb meil öösel hobuse varas,
Siis andkem tal püssiga pähe mis paras...

misfit creep

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 964
  • indie boys are neurotic
    • MSN Messenger - misfitcreep@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • http://misfitcreep.planet.ee/
    • E-post
MisfitCreep
« Vastus #21 : 19. Jaanuar, 2005, 10:01:54 »
mõistan. ja sul on täielikult õigus. ja see "prostiTUtesi" koht käis ka endale pisut pinda. aga eks ma tööta selle kallal veel edasi.

tänud.
but you sure surprised me when it ended and there wasn't any surprise twist. it was good. storys about handjobs always win contests.

m0nx

  • Vaikne Bob
  • *
  • Postitusi: 15
    • MSN Messenger - m0nx@rock.com
    • Vaata kasutajat
MisfitCreep
« Vastus #22 : 19. Jaanuar, 2005, 16:15:59 »
invalid postcode on nagu hea lugu, mulle väga meeldib..
mul on mingil hetkel saanud kuidagi arvutisse Mistifcreepi lugu A Mutual Friend Gone Sour.
see on nagu halva kvaliteediga aga see on ikka kuradi hea lugu, ma ei saa sellest küllalt :P
sa võiks selle saada linti parema kvaliteediga..
aga mine tea, võibolla see polegi hea kvaliteediga nii hea >_<
see sahin ja värk teeb asja heaks võibolla 8)

ei väga (y) mulle meeldib ^^

Artur

  • Külaline
MisfitCreep
« Vastus #23 : 25. Veebruar, 2005, 21:19:04 »
Misfit, oled nyyd selline akustiline briti singer/songwriter? Jeff Buckley tuleb kohe meelde. Lõpetamata lugu on väga sheff ja teeb silmad ette nii mõnelegi SPST loole, kujutan juba praegu mingit aranzeeringut ette. Tegelikult on see isegi ilusam vist suurest osast Puiestee lugudest ja teiste siin foorumis eksiteerivate bändide omadest.

See "I've seen you come, I've seen you go" kõlas nagu Ride'i "Vapour Trail", aga mis vahet sel on. Parem ikka kui Jää-äär ja Urbid, kellega Aule võrdlused tõi (come on, Aule!). Ride on nagu sellest Eesti pseudoromantilisest sitast (ok, see oli hetkel nõme, aga vabandama ka ei hakka) ikka tunduvalt parem asi.

Selle singer/songwriteri stuffi kysisin sellepärast et.. vaata, mis siin yldse sinu siis on, kui tekstid on yhe tytarlapse omad? Muusikat su lauludes suurt pole, nagu plönnimine rohkem (loodan, et sa ei pahanda).

Kuulajaga tõesti dialoogi ei tekkinud, nagu Aule mainis. Tahes tahtmata tulevad metallistid meelde, kel paberil kindlasti väga sygavamõttelised sõnad ja "neid on võimalik paberilt lugeda, kui muusikast neid eraldada ei suuda".

Lauljad/laulukirjutajad keskendusid laulule endale ja selle edastamisele. Kui muusika on sul mõeldud mingis dream või noise popi aranzeeringus bändi täiskoosseisus, siis pole hullu, käivad ka tydruku sõnad ja tähelepanu tõmbud tekstuurile ja atmosfäärile jne, mitte iga sõna tähendusele. Aga yksikesitajad võiks siiski enamjaolt enda tekste kasutada, eriti kui nad muusikaliselt eriliselt tugevad pole (muidu tekitavad mitte kuigivõrd positiivsed paralleelid Rod Stewarti ja Elton Johniga vms). Eksperssiivsuse suurendamiseks, noh.

Edu igatahes. See "Song" on tõesti väga ilus. Ülejäänud, nagu ma ytlesin, tekstiliselt võib-olla tugev, aga kui mulle seda vastuvõetas võtmes ei edastata, siis kuulata ei viitsi.

Vokaal on tegelikult ka väga kena ja sydamlik.. jälle tuleb Ride meelde. Ülejäänud lood lauluna tervikpilti aga ei anna ja jätavad kylmaks ning ei puuduta(eks ole, Aule?). A muusika peaks nagu puudutama.

Mingid väikesed rõhuvead on täiesti ykskõik (eriti just sellises esituses). Määravaks osutub laulu sisemine energia vms. Laulu esitamine peaks toimuma pigem spontaanselt, mitte mõeldes, kas ma kolmandas salmis panen "a"-le rõhu või ei. Sest tegelikult pole see yldse tähtis. Vastasel juhul  muutub kõik niivõrd steriilseks ja korrigeerituks, et paha hakkab. Ei tahaks jälle pihta hakata, aga kuulake Dylani 64. aasta Halloweeni kontserti nt. või Lennoni akustilisi bootlege.

Lihtsalt ma olen sellist akustilist laulukirjutajate värki ysna palju kuulanud, enam nii väga ei viitsi.

Artur

  • Külaline
MisfitCreep
« Vastus #24 : 25. Veebruar, 2005, 22:01:37 »
Aulele nii palju, et mina seda suzannevegalikkust kyll taga ei ajaks. Primitiivsed sturmmivad kitarrid on huvitava soundi, ilusa aranzeeringu ja pillide koosmõjul väga nauditavad. Mulle tundubki tegelikult, et need on siiski lood bändile... kas siis loodavale näiteks.

Mulle, muuseas, hullult meeldis, kuidas Vega live'is "Gipsy't" ja "The queen and the soldier'it" teeb, väga ilus folkkitarr tõesti. Paraku on Vegal nagu laulud nagu rohkem poetry oma lõputute Coheni mõjutuste ja laenudega (vähem Dylan ja Elvis Costello). Misfiti laulud on tunduvalt rohkem straightforward, nagu mingit teistsugust tunnetuks vajaks.

samas nt Ashcroft päästab sooloesinemistel praktiliselt kõik suurimad lood. "The drugs don't work", "Bittersweet Symphony" ja "A song for the lovers" kõlavad kõik niisama ka poweriga, aga seda sellepärast et Richard on ysna täiuslik vokalist (vähemalt minu maitsele). Samas mingi varasem shoegaze'i stuff (ala "Blue", "Butterfly") kuigi hingestatult ei kõla.

Mida ma öelda tahtsingi? Mitte sittagi.

Seda et.. stream of concious, st. teadvuse vool, läbib vist igayht ainult emakeeles. Selliste laulude juures.. et see inglise keeles kirjutamine mõjub kuidagi poosetavalt ja võltsilt ja ei lase sind yldse tõsiseltvõetava artistina võtta. Ja seesama stream of concious on vähemalt minu jaoks sellise muusika yheks aluseks. Või oled sa seda briti indie popi nii palju sisse söönud, et mõtled ja tunned nyyd inglise keeles?

muuseas, "Invalid Postcode / No Visa" on vinge pealkiri, umbes nagu Dylani "Love Minus Zero/No Limit". See siia muidugi ei puutunud.

aule

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 304
    • Vaata kasutajat
MisfitCreep
« Vastus #25 : 26. Veebruar, 2005, 22:40:04 »
Suzannevegalikkus oli vist rohkem näide.

Seda primi-duuri-raiumist on nagu juba omajagu olnud ka ja ma pole kindel, kas 2000ndatel see enam sama mõju ja võimsusega on kui varasematel kümnenditel. Kindel see, et need võivad olla nauditavad, aga sellise helipildiga on alati oht, et kõlatakse juba millegi varem tehtu moodi. Minu jaoks ongi tihti küsimus selles, kas tahetakse teha midagi omanäolist, tõeliselt meeldejäävat, ehk revolutsioonilistki -- või siis piirduda britpopi- ja indiesaundide kodumaise kopeerimisega või lihtsalt malevalaululiku kõlaga lootuses, et tekst ja kontseptsioon on selle kõige taustal esiletulekuks piisavalt tugevad. See ei olnud siinkohal misfit creepi aadressil, vaid pigem üldiselt.

Ise olen eluaeg ja elu eest üritanud vältida alternatiivringkondades parajasti tunnustatud maitsele vastavate asjade kopeerimist või imiteerimist, sest on selge, et see, mis on praegu tunnustatud, on juba ka tehtud, ning juba mõne aasta pärast on selles tunnustatud positsioonis mingi muu asi.

Arturile veel: ilmselt pole raske teha midagi, mis kõlaks umbes nagu Kino, Akvarium, Bob Dylan või Pink Floyd -- kui need teemad on juba peas kõlamas, aga palju raskem on sellise asjaga kuhugi jõuda. Meenutab veidi seda eurovisiooni-jukerdamist, et sageli püütakse kirjutada midagi eelmise aasta võidulaulu stiilis.

Ehk -- see toores energia, mis oli kunagi eespool mainitud artistide loomingus, peitub tänapäeval vist milleski muus, need artistid on saavutanud oma väärika koha ajaloos. Kõik teiseneb. Ise selle energia saavutamine ei seisne vist nende stiilide jäljendamises, vaid lihtsalt selle energia leidmises kusagilt enda seest, uuel, leidjale eriomasel kujul.
Kui tuleb meil öösel hobuse varas,
Siis andkem tal püssiga pähe mis paras...

Artur

  • Külaline
MisfitCreep
« Vastus #26 : 26. Veebruar, 2005, 23:29:10 »
Tänan vastamast.

Misfit Creepi muusika praeguses esituses ei ole küll mitte midagi revolutsioonilist ega temale ainuomast. Kui ta samamoodi akustilisel kitarril samal tasemel lugude esitamist jätkab, ei tule sealt järgmist The Beatlesit ega Pink Floydi, vaid pigem lihtsalt keegi, kes yritab kodus oma eeskujude varjus kitarri plönnida. Nii palju olen ma muusikat ikka kuulanud. Samas see "Song" oli parem lugu kui suurem osa SPST loomingust, vähemalt minu jaoks. See oli tõesti great! Ausõna oli.

Akvariumit ma hetkel kuulata ei suuda ja ma arvan, et lähimate aastate jooksul samuti mitte. Selles muusikas ei olnud tegelikult mitte midagi tõeliselt uut (elemendid Jethro Tullilt, Deep Purple'ilt, T Rex'ilt, The Beatles'ilt, Rolling Stonesilt jne. BG praktiliselt varastas Dylanilt tekste - võin tuua näiteid, kui huvitab, varastas laulupealkirju jne. Muusikaliselt siis mitte midagi eriliselt uut. Kui natuke ajalukku sukelduda, mõistab seda igayks.)

Dylan kasutas põhiliselt erinevate teada-tuntud folkartistide (eriti Woody Guthrie) meloodiaid ja tekstid koostas nende tekstide baasil. Tema oli lihtsalt esimene, kes selle rocknrolli tõi. Floydi mõjutustes hetkel väga kindel pole, seetõttu ei hakka pakkuma). Kinoga on ka väheke keerulisem lugu, aga muidugi võib viidata The Cure'ile ja Duran Duranile jne. Muidugi ei olnud ykski neist artistidest oma iidoli täpne koopia, aga nende tugevus seisnes muusikaliselt selles, et nad koondasid oma mõjutused yhte tohutult keevasse patta. Lisaks ma ei tea, kuivõrd oled sa tuttav Tsoi viidetele teistele tekstidele (idamaised pigem).

Ja noh, Tsoi ja BG tegelesidki soundide kodumaise kopeerimisega, aga vaata, mis välja tuli. Lihtsalt - ettekujutus ei võrdu praktiliselt kunagi tulemusega. Mõtled yht, aga tuleb välja hoopis midagi muud. Ja tuleb sageli välja isegi midagi lahedamat. Lihtsalt miski ei teki tühjale kohale ehk siis teisisõnu päriselt ainuomast kuju ei olemas.

Lihtsalt mulle on alati tundunud, et muusika, nagu igasugune muu kunst, on oma olemuselt ysna kunstlik, aga emotsioonid ja tunded on tõelised. Üks mu sõber ytles kunagi väga hästi, et Jancis nägi muusikat, Tsoi aga inimest. Ja vist nii oligi. Üldinimlik asi kestab alati kauem. Ja tapa või ära, aga minu jaoks on laulukirjutajad alati erilisteks teinud see, et nad laulavad otse sydamest, mitte see, mitmendal silbil on yhes sõnas rõhk.

Ma ei ole yldse mingi eriline toore energia fänn, muuseas. Võib-on sulle jäänud mulje, et ma kuulan GNR-i ja olen mingi kõva heavy rock maniakk vms. Ah, vahet pole. Lihtsalt Misfit Creepi lauluvad kuuluvad minu arvates ysna kindlalt teatud zanrisse ja pakkusin talle võimalusi, kuidas oma loomingut märgatavamaks ja omanäolisemaks teha. Täiesti suvaliselt, lahmivalt (aga yldiselt nii vist ongi õige, sest kui mõtled liiga palju, ei ole tulemus enam yldse see, mis kujutlustes).

Sellisel akustilisel muusikal on hoopis teised nüansid, mis mõjuvad. Pannuks ta yles lood koos bändiga, olnuksid minu soovitused teised.

Eneseteadlikult mulle see avangardistlikkus väga ei istu. Tähendab - mida peaks kunstnik taotlema? Minu arvates pigem võimalikult head tulemust pideva arengu käigus, mitte seda, et areng ise ületaks lõpuks tulemuse. Tulemus võib olla küll vägagi omapärane, aga kui kuulata ei kõlba, siis kellel seda vaja on?

Tead mida, Aule? Mulle on alati tundunud, et kõige rohkem mõjutavad maailma need inimesed, kes seda ise tegelikult ei taha. Või kellel on sellest täiesti ykskõik. Sama kehtib ka muusika kohta. Olen alati järginud põhimõtet, tuleks teha midagi avangardistlikku just enda jaoks, mitte yldsuse jaoks.

Ja ma ei öelnudki, et ta peaks tegema nii või naa, lihtsalt pakkusin oma nägemuse. Ja sedasama tegid ju sina ka! Kes natuke konkreetsemalt, kes väheke diskreetsemalt, aga seda tegime me mõlemad.

Lisaks ma saan sinust 100% aru ja arvan põhimõtteliselt samamoodi, lihtsalt me rääkisime yksteisest mööda, mulle tundub. See tähendab - ma arvan seda, mida sina, aga arvan ka seda, mida mina. Ma ei tean, et ma midagi ei tea.

Ja tead.. sa oled ju ise ka kunstnik! Luuletaja ja yldse mitte sitt, vaid pigem väga, väga hea ja saad ise ka aru, et mingitele fucking reeglitele alluda ei saa. Lõpuks ei oma need teooriad ega põhimõtted mingisugust tähtsust. Kunst.. see on mysteerium.

Ega ma nii sitt ja pateetiline vend ka ei ole, et hakkan siin 2005. aastal Dylanit või Cohenit järgi mängima hakkaks. Samas kui ma järele mõtlen ja kui keegi selline siin Eestis välja ilmuks, oleks see ysna sheff ja mina läheks küll kontserdile. Ja ei tunduks vist küll pateetiline.

Sorry, ma ei oska oma mõtteid lausetesse panna.
Lihtsalt diskussioon "kuidas luua?" on ysna absurdne ja ei vii kusagile ja mul on juba nyyd ysna kahju, et ma selle postituse kirjutasin. Soovitaks kõigil, kes midagi loovad, yhtegi soovitust vastu võtta, mida nad ise sydamesopis õigena ei tunne, ja teha just nii, nagu ise tunned. Sest see on kõige suurem vabadus yldse.

Artur

  • Külaline
MisfitCreep
« Vastus #27 : 26. Veebruar, 2005, 23:38:37 »
Lihtsalt.. Aule, veel yks ysna tähtis asi minu arust!
Kuna kõik muusika ja kunst on kunstlik, ei tunneta inimesed millegi uue tekkides niivõrd uut muusikat (nad ei jagagi seda, kes keda on mõjutanud ja mis elemendid on juba varem kasutusel olnud), vaid uut senikordumatut ENERGIAT. Olgu see milline tahes.

Tänan.

aule

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 304
    • Vaata kasutajat
MisfitCreep
« Vastus #28 : 27. Veebruar, 2005, 00:49:40 »
Misfiti asjadele viidates ma ei rääkinudki tema muusika uudsusest, vaid sellest, et on vaja leida uus, leidjale eriomane energia. Kui seda seal kohe üldse poleks, siis me ju ei jahuks sellest siin pikkade lõikude kaupa.

Rõhu mõtestatud paigutamine teatavatele silpidele näitab, et laulu teksti esitatakse tegelikult ja läbimõeldult -- südamest. Tekstirõhu allutamine enne (või tekstist sõltumatult) loodud meloodiale on aga väga sageli pigem vägistamise moodi.

Ise olen oma amatöörasju tehes õppinud, et tulgu asi kui südamest tahes, ilma korraliku vormistuse ja viimistluseta kipuvad inimesed sellest mitte hoolima. Olen mõnedele inimestele, kes praegu Alumiiniumist üsna lugu peavad, kunagi ammu mänginud nüüdseks plaadistatud lugude ideid SoundClubis. Need ei olnud sugugi nii kõrvakriipivalt jubedad, aga eks sealt tuli alles välja lugeda, kuidas see või teine lugu kõlama hakkab. Ühesõnaga, energia oli juba sees, aga teostust mitte eriti. Kindlasti tulid need helijupid ka siis südamest, aga enamasti panid need inimesi siis lihtsalt õlgu kehitama -- plaadi peal ja vormistatult mõjuvad need lood samadele inimestele teistmoodi.

Need loominguasjad ongi väga keerukad ja vaevalt ma tõde tean, muidugi ma ei kirjuta kuigi teadlikult ka oma asju. Lihtsalt -- teadlik imitatsioon ei ole asi, millest muusika kirjutamisel peaks alustama, minu meelest. Aga muidu jah, nõus muidugi.
Kui tuleb meil öösel hobuse varas,
Siis andkem tal püssiga pähe mis paras...

Artur

  • Külaline
MisfitCreep
« Vastus #29 : 27. Veebruar, 2005, 01:16:23 »
Olen Misfit Creepi laulude teemat piisavalt solkinud, nii et nüüd üritan viimase postitusega otsad kokku tõmmata.

Energia all ei pea ma yldse silmas seda toorest energiat, mida Aule, vaid lõpp-produkti energiat, antud juhul siis Alumiinimi oma. Arusaadavalt on SoundClubi näppimise energia ja Alumiiniumi energia erinev. Ja kui inimesed sinu lugudest erinevaid variante kuulsid, kuulsid nad tegelikult erinevaid energiaid.

Energia otsimisse mul usku pole, küll aga muusika otsimisse, mis alles hiljem energiaks muutub. Energiat otsides jääks yks etapp justkui vahele. Ja siis energia ei vasta muusikale ning see pole ka enam õige.

Istusin mõni päev tagasi yhes Supilinna korteris, kus mängis Metro Luminal. Yks tuttav ütles, et nende muusika on nii tõeline ja tuleb hingest. Ma vastasin, et ainult hingest sa sellist musa kyll ei tee - et peab mängida ka oskama. Tegelikult koondub nende koosmõjul ja veel tuhande faktori koosmõjul see Luminali energia. See tähendab - absoluutset energiat ei ole, osa energia on kuulajas endas, kes ise kuulatavat interpreteerib.

Elektroonilise muusika tunnetamine on siiski midagi muud kui puhtakujulise klassikalise laulja/laulukirjutaja muusika tunnetamine, kuulamine. Stiilidest ja tunnetustest võib muidugi igayks vabalt yle astuda, kui oskab.

See on nyyd tõesti kõik.