Näita postitusi

This section allows you to view all posts made by this member. Note that you can only see posts made in areas you currently have access to.


Teemad - pilv

Lehti: [1]
1
Sahtel / 17 aastased
« : 18. Juuli, 2009, 00:13:21 »
alustasin seda kolm aastat tagasi.. jäi lõpetamata... lõppu võiks nüüd koos kirjutada...



On sügis ja küpsevad õunad
On päev ja õhtu veel  ees
kõrge kontsaga kingad jalga nad pannud
Ja kohtuvad kohviku ees

Meenub  kevad mil otsa sai kool
Pelgrand, kus lõpupidu  peetud
Tormituulega laiali puhutud luited
sinna kauahoitud süütus sai jäetud.

Nüüd kohtudes kohviku ees,
Kus telefonitsi plaanid on peetud
Minnakse muiates, üksteist kiites
Lükates vankreid, kus “mis juhtus peol” on sees….

Kuid plaan nagu polegi plaan
ja rääkida polegi millestki
juba vankris olijad nõuavad oma
ja homme see algab  kõik uuesti




2
Sahtel / kui hing on lõhutud
« : 04. Veebruar, 2006, 18:08:13 »


Õhtuvalges liblikas
läbi tühja tänava.
Lendab vastu homsele
mida ei näe enam ma
on käidud teed juba rohtund
seal eemal lõppeb see
kus päike sellel õhtul
loojub viimast korda veel

siin, seal,  ümberringi
inimesed rõõmsalt naeravad
Nad kallistavad, suudlevad...
on üksteist leidnud nad
astun… puruks pekstud klaasikillud
   jalge all on maas
"olemine" sees on praguline
kui maha kukkund vaas
On pikki päevi mööda läinud
neist on saanud kuud
Mida saatnud ootus, valu,
hirm ning igatsus
silmipimestavalt, üle katuste
paistab kustund päiksekiir
On varsti täna lõppenud
ja homme ei tulegi
hämaruses puhub kerge tuulehoog
pannes virvendama vee
Seal  jõeudus, valges, ilmub nägu
mida kannan südames
tean, et eile oli liiga hilja
mõistan, on täna viimane aeg
Vaadata surmale silma
Ise mõeldes temale….

puuleht jõevees ,omasoodu, oma teed
justkui varjuna kaasa  veab endaga
Selle, kes on väsind olemast
Vaid iseendaga…..

Uus  hommik toob rahvale rõõmu
Ärkavad, tunnevad kergendust
Ja nii ei märkagi keegi,
et ei ole enam ühte neist
Nii ei olegi pisarais silmi,
ei ühtegi sõpra saatmas
Juba haud on aetud kinni-
   Selline ongi siis nõrkade saatus….

3
Sahtel / veel üks pahategu
« : 12. Jaanuar, 2005, 18:41:28 »
Kes küll kutsus tuule
Et merevesi tuppa saaks
Ja maha murtud puude
läbi, vedeleb kaabel ja traat

hõlmad peos, läbi raju keegi jookseb
küünlad on kadunud ja märgund on tikk
peidavad... tihuvad nutta... lootes-
tuleks ta koju- saaks sellest ööst igavik

sireenid ja vilkurid, ja punased autod
tänav on kanal, jõgi on meri
aknaklaas lahutab ning külm poeb tuppa
kuid elu võib olla ka seegi.....

4
Sahtel / igal aastal....
« : 20. Detsember, 2004, 02:14:15 »
Ja siis öeldi: talvepühast saagu jõululaupäev
Ja nii saigi- inimesed muistsed, seda täitma jäid...
Nüüd ringiratast- aasta möödudes, ikka veel ja uuesti
Kirik, katedraal , rõõmus meel, et nad teda tänada said

 ... ah sa kurat, aitaks mind  jumal, samal ajal
pomiseb sente saav sant tunnelisuul,
Tema lootusetu pilk võtab vastu ja saadab,
minejaid tänaval, tunnistajaks vaid tuul...


Lumme mattunud maantee, kesköö
Must sein, mida lahutab klaas
Plaat lõpetab, algab üha uuesti
Mustad varjud on väljadel maas
Armatuurlaua rohekas tuli
Tühjad istmed, lõhnakuuse hõng
Ja jumal ja kerjus ja kurat...mu sõbrad- nad mingu kus kurat...
Jõuluöö...

5
Sahtel / segast......
« : 23. Märts, 2004, 01:22:43 »
Mis on õnn ja kas oled õnnelik, küsitakse
Siis vastad ei või ja- või sa lihtsalt ei tea

Kas piisab, et ajas sind mäletatakse
Või sind üldse meeles hoidma ei pea

Mõnele piisab näha liikuvat aega
Keegi teine hoopis ise aega liigutab

On teid millel püsida, milleks näha vaeva
On hetki ja paiku kus õhk vaid kiigutab

See lakkamatu ajaring, milles natuke oleme
Annab valgust ja pimedust, koitu ning hämarust

Selles millekski sünnime, saame olla ja siis sureme
Kaasas palee või vaid seinad kus pole ühtki avaust

Ja nii vahet polegi, kas  oled õnnelik või ei…

Kas olemine on piiratud või ei

siin saab olla piisavalt ning minna õigel ajal

lõppedes ka vastused, mis teada sul vaja

6
Sahtel / veel yks vana asi (..et siin (sahtlis) oleks midagi uut)
« : 21. Märts, 2004, 17:05:23 »
Üksinda kõnnin linnas
Peakohal tumenev taevas
Okste varjud on teel
Hommik on kaugel veel

Käed surutud tasku põhja
Lõppev sigaret suus
Tunnen hinges lõputut tühjust
Pilve varjust kumab kuu

Astun jala ette jalg
Pea täis musti mõtteid:
On olnud vaba vett ja tõkkeid,
On vaenlasele pööratud selg

Üksinda kõnnin linnas
Astun koidule vastu
Ei ole mul kuhugi minna
Ei ole ja ei tahagi ka..

7
Sahtel / üks hallitanud üllitis
« : 03. Märts, 2004, 12:11:09 »
Ei ole vaikust ega lärmi
ega algust sel lõputa teel
Kuu taevas on punast värvi
nagu veingi pokaalide sees

Puudub hämarus, pimedus, valgus
pole mind ega kedagi siin
Kõigi silmades peegeldub põlgus-
lähen: sihiks on silmapiir……

Pole seal ärkamist uinumist vaja
pole hommikut, päeva ning ööd
Ka eile ja homme on täna
ja ainus soojus on kustunud söed

See on paik kus keegi kedagi ei oota
see koht on õige mu jaoks
Pole seal armastust vihkamist loota
ka elul ja surmal mõte seal kaoks

8
Sahtel / kui te jätate selle lugemata, ei kaota te midagi...
« : 31. Jaanuar, 2004, 20:28:26 »
kogu alljärgnev on minu noorusesaamatuses kirjutatud .kõik see näeb välja nagu must laud saekaatrist: robustne ja ajab pinde näppu...
ise ka ei tea miks selle siia riputan, aga  teen seda siiski.
  siit tuleb midagi millest ma ise ka pole aru saanud mis selle mõte on:

Tulen tulevikust, minevik on lahti minu ees
Ammu unustatud linn seal kõrgub udu sees
Mootorattal sõidan läbi tühja linna
Eemal märkan liikumist ja suuna võtan sinna

Valab vihma, kõmab äike, ulub jäine tuul
Seisab tüdruk blond ja kõhna, kibe muie suul
Sõidan tema kõrvale ning peatan oma tsikli
Sähvib välk ja valgus läigib seisva ratta niklil

Ei ole selles lämbund linnas enam inimesi
On rotid, surnud hinged ja meie kahekesi
Lõppemas on öö, juba kumab koiduvalgus
Esimene päikesekiir on lõpmatuse algus

Olen mootorratta käima pannud taas
Aja koltund lehed, on tänavatel maas
Tagurpidi rist, see mul kaelas ripub
Akendel ja katustel on kõikjal mustad lipud

Sel iidsel linnal iidne needus lasub veel
Kaks inimest ja tsikkel on igavikku teel
Harley müriseb, mu ümber soojad käed
Veel suitsev rattajälg ning eemal mustad mäed….


nüüd midagi ajast, mil puberteet peale tuli:

Taevas on hall, tuba on pime
Sa tule ja ära ära mine

Aknast vaatan, katab tänavat lumi
Lumel on jäljed, tulevad sealt kust sa tulid

Koputust kuulen ja lähen, lähen ning ukse avan
Seal seisad Sina, seisad mu avatud ukse taga

Seisan veidi veel ja öhe vaatan, siis ukse sulen
Soe tuba, sina mina, kustutatud tuled

On kustunud ka küünal, köetud on ahi
Vaikus, Su säravad silmad, langevate riiete kahin….

Sajab ikka veel lund, härmas on puud
Me kehad, su õrnad käed ning suu otsib suud

On hommik, tõuseb päike, ma silmad avan
Et veel kestaks unenägu, seda ma tahan.


nüüd midagi samast vallast:

Miks seisan siin
Miks katuselt alla ma vaatan
Miks mul seltsiks on viin
Miks kasiinodes raha ma kaotan
Miks põletan elu
Miks otsin surma
Sa tead kuid ei hooli sa sellest
Ning mõttes soovid mu surma

(Igatsen sind kui taevas on kuu ja tähed
Kuid sul meeles vaid muu…
Mu unustad kohe kui lähed)

Miks seisan rööbastel, kui läheneb rong
Miks, kui revolvritoru oimul, veab alt mind tong
Miks ei saa ma rahu magades, kodus ja tööl
Miks, kui kukub taburet, katkeb ka nöör….

Miks auto napilt must mööda sõitis
Miks viimasel hetkel kasiinos raha ma võitsin
Miks hetkel, kui mõttes katuselt alla hüppan
Kaob tahtmine end tappa…….


(kas tuleb see sinust
kas hoolid veel minust
miks mind piinad ja ei ütle..
ei ütle mida sa mõtled)


selleks korraks aitab....  palun vabandust, et pidite seda kõike siiani lugema... aga võibolla teen seda veel...

9
Sahtel / mõttelend (mul ei tulnud und)
« : 31. Detsember, 2003, 01:25:40 »
Must asfalt katab seda  puiesteed,
seal valgusfoorid meil lubavad liikuda.
ja paljapäi käed surutud taskusse,
sihitult, sihitult, mul on vabadus vaikida…

mustavalt peegeldab majadel klaas.
must on öö ja õhk mu ümber.
kõikjal on sodi ja paberid maas.
räpane suurlinn, kui tilluke kamber.

kuid aeg ei peatu ning kell läheb kiiresti
tuleb hommik et ära ajada öö
kollane tuli vilgub  üha uuesti, uuesti.
ärkavad magajad, on tassides tee

roheline buss paneb kriiksudes pidureid,
raginaga avab ta uksed’.
Üksik hilineja:”palun oodake meid”,
mantlihõlmad laiali jookseb

tänav mis oli nii tühi nii vaikne,
mattunud on mustade kummide alla.
…päevatuled, stopptuled, tagatuled…
aeg läheb, ega lase meil olla.

Meil päeva algus, lõunapaus ja  tööpäeva lõpp
nii päev päeva järel, kuude ja aastate kaupa
siis haigusleht, puhkus ning nädalalõpp
kuni mahajääjad, hüvasti jättes, sul katsuvad laupa.

Lehti: [1]