Autor Teema: Mustale Merele algversioon  (Loetud 4483 korda)

Mait Vaik

  • Sõpruse Puiestee
  • Administraator
  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 584
    • Vaata kasutajat
Mustale Merele algversioon
« : 12. Juuni, 2006, 00:28:27 »
juba lapsena armastan kivi
üht kuju sadamakail
kes saatnud siit laevu aastaid on  teele
armastan madrusterivi
sõjasadma lõhan ja meri
juba lapsena jäid mu meelde

ristleja kiiskav metall
sai puhtuse sümboliks mulle
terasinglite kaitse all
ma lapsena uinusin unne

ühel hommikul ärgatses aga
oli müüdud ja müügiks kõik
jäi vaikseks ja tühjak sadam
...

viimaks alandus müüdudki sai
ja midagi polnudki enam
ainult kuju jäi sadamakail
nii kivist sai korraga elav

ref1:
mustale merele - mustale merele
kutsuvad lennukid meid
mustale merele - mustale merele
minna ka tuleb kord meil

tänavad kutsuvad mind ja mu sõpru
tänavad kutsuvad meid
tule lähme sest tänane õhtu,
usu - jääb viimaseks meil

täna see linn siis võõrasemana
täna ta armastab meid
ikka veel kõrk ja ikka veel murdmata
vihates sõdurisineleid

on lahinguid kust iialgi ei pääse
ka haavatuna taanduda ei saa
ons surmapõlgus ainukene pääste
ka kaotades end tunda võitjana

on süütust mida iialgi ei võeta
ja puhtust mida määrida ei saa
ma aastaid arvasin laevastiku neitsiks
kuid vaikides ta seisis hoorana

vaid terasinglid sosistasid mulle
ja ennustasid saabub päev
...

seal olgu täpne vaenlasegi käsi
silm sihikul meid punktina ta näeb
ja vaikimise aeg on viimaks läbi
raketirünnakuga lõppeb päev

ja koidikuks on kaotatud me lahing
me langemine ühendab ehk teid
ja reeturitest kaptenid ja vahid
ei suutnud laeva süütust võtta meilt

ref2:
mustale merele - mustale merele
kutsuvad lennukid meid
mustale merele - mustale merele
see lahing jäi viimaseks meil
Rebastele ju meeldib kui neid kütitakse

martramones

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 722
    • Vaata kasutajat
    • E-post
Re: Mustale Merele algversioon
« Vastus #1 : 12. Juuni, 2006, 11:07:35 »
Hmm. See ajab isegi rohkem külmavärinaid peale kui plaadiversioon...
the future is unwritten

aule

  • Paljusõnaline
  • ****
  • Postitusi: 304
    • Vaata kasutajat
Re: Mustale Merele algversioon
« Vastus #2 : 13. Juuli, 2006, 16:00:53 »
Viimasel ajal olen mitmetel asjaoludel sattunud lugema (üsna objektiivseid) analüüse selle kohta, mis NSVL sõjaväes, sealhulgas punalaevastikus ja sealhulgas nii kõrgematel kui ka madalamatel tasanditel tegelikult toimus.

Ilmselt on sel teemal eri arvamusi palju, aga kokkuvõtteks võin öelda, et ka oma hiilgeaegadel tundus punalaevastik olema selline koht, kus ei tähtsustatud eriti inimressurssi, vaid n.-ö. riistvara ja power show'd. Mis personali (sh. ka madruseid) puudutab, siis üldised tendentsid olid vähemalt kirjelduste kohaselt lausjoomine ja pohuism. Olen täiesti kindel, et oli ka palju erandeid, aga kirjeldustest jääb siiski selline mulje. Selle taustal aga paljude lihtmadruste naiivne usk, et nad teenivad maailma kõige ausamat, paremat ja toredamat riiki.

Olgem ausad, NSV Liit oli monstrumriik, mille huvid ei olnud kuidagipidi inimsõbralikud. Detailid räägivad. Enamik hullemaid asju on maha vaikitud, aga ikkagi. Mitmesuguse propaganda ja mätsimise tulemusel võib jääda veel praegugi teistsugune, parem mulje (eriti kui tollaegseid nõuk. kirjanikke lugeda -- mis seal salata, kirjutatud on põnevalt ja paatosega), kuid jääksin arvamusele, et tegu oli lihtsalt teistsuguse riigiga. Riigi kui institutsiooni vastasena ei arva ma muidugi, et üldse ükski riik võiks teisest olulisest parem olla. Siiski ei õigustaks ma iialgi ka lihtsat inimest, kelle elus tundub olevat põhiline teenida mingit ebamäärast ja ebainimlikku, olgu selle aluseks olevad sümbolid kellegi mõtetes millised tahes.

Pakun, et Musta mere madruste ametikaaslased Läänemerel oleksid korraldusel kõhklemata asunud puruks pommitama näiteks Tallinna koos kõigi tsiviilelanikega.

Veneaegsest navigatsioonikultuurist laevastikus ma nii täpselt ei tea, aga just hiljuti lugesin raamatut, kus kirjeldati olukorda lennunduses. Piloodid kasutasid orienteerumiseks tavalisi maanteekaarte, lennunduskaarte oli väga vähe. Veel 1994 Siberis toimunud (tsiviil)lennuõnnetuse põhjuseks oli see, et piloot lubas kokpitti nuppude ja kangidega mängima oma lapsed, sest arvas, et lennuk on automaatpiloodil. Viga taipas ta liiga hilja. Need vaid üksikud näited. Militaarlennunduses võis olukord olla pisut teistsugune, aga näiteks Nõuk. lennukite trajektoorilt eksimine oli igapäevane asi. Olen kuulnud ka ühest tõsisemast Nõuk.-aegsest ohvriterohkest lennuõnnetusest, mis vaikiti maha isegi ohvrite omaste ees. Allikate põhjal ütleksin, et  kõige suurema tõenäosusega ei ole see kuulujutt.

Nõuk. mereväekultuurist annab tunnistust näiteks see, kuidas Paldiski baas enne vägede lahkumist ära lagastati. Või ok, varasemast perioodist näiteks evakueeruvate laevade õnnetu-mannetu lõpp Juminda poolsaare juures II ms käigus (Juminda puhul oli konkreetselt tegu laevastiku juhtide ülitõsise vea või lihtsalt pohuismiga.) Ja nii edasi.

Ühesõnaga, selle veidi mõru sõnavõtu point siin oleks muu hulgas see, et kõigi nende asjade müügiks minek ja senigi suhteliselt napi meresõidudistsipliini (loodan, et enamik mõistusega inimesi ei usu NSVL propagandateenistuse loodud müüte) lõplik lagunemine olid vägivaldselt moodustatud riigilahmaka üsna loomulik lõpp. Militaarinventari müügiga tegelesid muide peamiselt ohvitserid, kuid ka madrused ise, keskvõim seda enamasti ei soosinud. Loomulikult oli põhjus hea: mereväelased tahtsid süüa ja rikastuda, kuid palka ei makstud. Samas, kui mõelda, et NSVL sõjaline eelarve (ehk palkade allikas) oli kujunenud ebaproportsionaalselt, üle mõistuse suureks tsiviilisikute töö, tuleviku ja välislaenude arvelt, siis ei näe ma põhjust seda olukorda kuidagi idealiseerida ega toimunu üle kurvastada. Punaarmee sõjatehnika, aga ka alama astme personal olid sisuliselt julmade ja ebainimlike jõudude tööriist.

Palun vabandust, kui selle sõnavõtuga kedagi riivan, aga see on minu arvamus.
Kui tuleb meil öösel hobuse varas,
Siis andkem tal püssiga pähe mis paras...