Autor Teema: 30 000  (Loetud 16378 korda)

martramones

  • Jutulind
  • *****
  • Postitusi: 722
    • Vaata kasutajat
    • E-post
Re: 30 000
« Vastus #30 : 04. August, 2006, 19:21:12 »
Jõuame siis välja tõeni, et odavama seeria puhul tuleb mängu pilli koostekvaliteet. Kui kere ja kael koos püsivad ja krihvid ära ei kuku, võib odavama pilli osta küll. Elektroonika on alati vahetetav.

Khm, aga olgem ausad - kui Rockwood on veel enam-vähem mängitav, siis Stagg on ikka täielik kaigas, kugi on ka hullemaid. Mingi aeg olid Saviaugu poes müügil imeodavad (>2000) strati koopiad. Võtsin siis ühe kätte ja panin kohe ära, enne kui esimese akordi võtsin. Seejärel kogusin ennast ja proovisin uuesti. Esimese akordi järel panin pilli jälle tagasi. Stagg ruudus. Samas oli seal kõrval paar Ibanez Giot, hinnaklass 2,5k ja need olid nagu supermängitavad.

Mingis mõttes on kitarrid nagu autod.
the future is unwritten

alar

  • Sõpruse Puiestee
  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 135
    • Vaata kasutajat
    • http://www.puiestee.ee
    • E-post
Re: 30 000
« Vastus #31 : 04. August, 2006, 23:42:49 »
Mina ausalt öeldes ei võtaks üldse tõsiselt selliseid targutajaid tegelasi, kes kõiketeadvalt teise mehe pilli põlastavad. Pehmelt öeldes vabandavad nad oma ebaprofessionaalsust välja lihtsalt suurte sõnadega.

Näiteks Epiphone -- kuni viiekümnendateni oli Epiphone muide Gibsoni põhikonkurent ja seda just kõige-kõige-kõige pillide kategoorias. Asi päädis lõpuks sellega, et kui Epiphonel olid rasked ajad, siis lõid Gibson poisid oma hoiupõrsa pooleks ja ostis nad ülesse. Kuid kuna Epiphone on pea 30 aastat vanem bränd kui Gibson, siis otsustati nimi säilitada. Hetkel on põhimõtteliselt tegu samade pillidega ja peamiseks vaheks on võib-olla see, et ei kasutata nii kalleid/häid detaile ja pillid on vähem "dekoreeritud". Näiteks Gibsonil on paljud detailid kullatud, samal ajal kui Epiphone kasutab kroomdisaini. Põhimõtteliselt on asja mõte see, et kui sa ei ole eriline trendipede ja su büdzett ei ole võrreldav iraagi sõja omaga, siis on bang-for-the-buck faktori kohaselt Epiphone iga kell rohkem väärt kui Gibson.

Muide, ka Fenderil on oma valuebränd, mille nimeks on Squier. Tõsis Squier on postisioneeritud Fenderist olulisemalt kaugemale kui Epiphone on Gibsonist. Pealegi on Squieril valikus hulk mudeleid, millel Fenderil otsest vastet välja panna ei olegi.

Mis Vintagesse puutub, siis see pill, mis mul endal on võiks sama hästi ka rauast olla. See on keskmisest raskem, aga keskmisest tugevam (mulle endale meeldivad raskemad asjad, need istuvad paremini käes ja tunduvad ... noh ... tõelisemad). Poes pidi natuke ringi vaatama ja natuke tuli pärast kruvikeerajaga timmida. Ahjaa, ja poekeeled tuli välja vahetada, aga pärast seda olen ma väga rahul asjaga. Põhimõtteliselt pole ju Wilkinsoni humbuckeritel samuti suurt häda midagi. Loomulikult on neil omad kiiksud aga millel neid ei oleks? Pealegi saab need alati ümber vahetada kui nad kopa ette peaks viskama. Ma ei pea ennast mingiks eriliseks brändipedeks samuti. Kõik asjad proovin ise järgi ja kui meeldib, siis meeldib, olgu see sees ükskõik mille, kasvõi Elektronika või Staggi oma (mitte, et ma oleks ühtegi mõistliku Staggi pilli leidnud kusagilt).


Siia juurde tahaks ainult öelda, et Epiphone Alleykat, millega mängin on igavesti hea pill!
Ja selle auhinnaraha eest sain mina AKG WMS40 Pro Instrumental Set Single Wireless Guitar Systemi. Loomulikult pidin ka natukene ise juurde maksma.

kikuriinu

  • Külaline
Re: 30 000
« Vastus #32 : 05. August, 2006, 00:00:07 »
Jõuame siis välja tõeni, et odavama seeria puhul tuleb mängu pilli koostekvaliteet. Kui kere ja kael koos püsivad ja krihvid ära ei kuku, võib odavama pilli osta küll. Elektroonika on alati vahetetav.

Khm, aga olgem ausad - kui Rockwood on veel enam-vähem mängitav, siis Stagg on ikka täielik kaigas, kugi on ka hullemaid. Mingi aeg olid Saviaugu poes müügil imeodavad (>2000) strati koopiad. Võtsin siis ühe kätte ja panin kohe ära, enne kui esimese akordi võtsin. Seejärel kogusin ennast ja proovisin uuesti. Esimese akordi järel panin pilli jälle tagasi. Stagg ruudus. Samas oli seal kõrval paar Ibanez Giot, hinnaklass 2,5k ja need olid nagu supermängitavad.

Mingis mõttes on kitarrid nagu autod.

mina ostsin staggi siis kui polnud veel kitarri käes hoidnudki, seega juba lihtsalt kitarrikujuline asi, millel peal kuus keelt (nailonist  ;D), oli n-ö raha väärt.. ehkki jah, pärast selgus, et täielik jama - keeled kulusid kohe katki (ok, see andestatav), kael tõmbas kõveraks, krihve pidi iga nädala tagant madalamaks viilima, keelte kõrgust reguleerida ei saanud..
Elektrikitarri puhul valisingi Squieri ning Epiphone'i vahel - esimene meeldis ehk välimuselt rohkem (naistevärk eksole), aga Epiphone Les Paul Speciali kael oli supermugav, seega polnud küsimustki. Esialgu ei ole mul brändil mingit tähtsust, kui saab ühe nulli hinna lõpust ära jätta, siis pole veel Gibsonit vaja..
Vintagega pole mul seni probleeme olnud, keeltevahetus on loomulik.
Tallinna pillipoodidest on mulle hetkel kõige sümpaatsema mulje jätnud just IS Music Team, ehk Seersant lihtsalt teab, kuidas kliente hoida ning enda poolele võita.. Ehkki kvaliteedi poolest on vist muusikute meelest vähemalt kõvem Stanford?  ::) Saviauku ma enam oma jalga ei tõsta - lisaks muule on seal (vähemalt minu ajal sattunud) ebaviisakas müüja, kelle käest juba trotsi pärast ei taha osta..
« Viimati muudetud: 10. August, 2006, 00:32:38 kikuriinu »

kikuriinu

  • Külaline
Re: 30 000
« Vastus #33 : 05. August, 2006, 00:13:21 »
Mina ausalt öeldes ei võtaks üldse tõsiselt selliseid targutajaid tegelasi, kes kõiketeadvalt teise mehe pilli põlastavad. Pehmelt öeldes vabandavad nad oma ebaprofessionaalsust välja lihtsalt suurte sõnadega.


..antud juhul põlastati mitte just teise "mehe" pilli.. ;D

VILLU

  • Sõpruse Puiestee
  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 106
    • Vaata kasutajat
Re: 30 000
« Vastus #34 : 05. August, 2006, 09:07:19 »
Mina ausalt öeldes ei võtaks üldse tõsiselt selliseid targutajaid tegelasi, kes kõiketeadvalt teise mehe pilli põlastavad. Pehmelt öeldes vabandavad nad oma ebaprofessionaalsust välja lihtsalt suurte sõnadega.

Näiteks Epiphone -- kuni viiekümnendateni oli Epiphone muide Gibsoni põhikonkurent ja seda just kõige-kõige-kõige pillide kategoorias. Asi päädis lõpuks sellega, et kui Epiphonel olid rasked ajad, siis lõid Gibson poisid oma hoiupõrsa pooleks ja ostis nad ülesse. Kuid kuna Epiphone on pea 30 aastat vanem bränd kui Gibson, siis otsustati nimi säilitada. Hetkel on põhimõtteliselt tegu samade pillidega ja peamiseks vaheks on võib-olla see, et ei kasutata nii kalleid/häid detaile ja pillid on vähem "dekoreeritud". Näiteks Gibsonil on paljud detailid kullatud, samal ajal kui Epiphone kasutab kroomdisaini. Põhimõtteliselt on asja mõte see, et kui sa ei ole eriline trendipede ja su büdzett ei ole võrreldav iraagi sõja omaga, siis on bang-for-the-buck faktori kohaselt Epiphone iga kell rohkem väärt kui Gibson.

Muide, ka Fenderil on oma valuebränd, mille nimeks on Squier. Tõsis Squier on postisioneeritud Fenderist olulisemalt kaugemale kui Epiphone on Gibsonist. Pealegi on Squieril valikus hulk mudeleid, millel Fenderil otsest vastet välja panna ei olegi.

Mis Vintagesse puutub, siis see pill, mis mul endal on võiks sama hästi ka rauast olla. See on keskmisest raskem, aga keskmisest tugevam (mulle endale meeldivad raskemad asjad, need istuvad paremini käes ja tunduvad ... noh ... tõelisemad). Poes pidi natuke ringi vaatama ja natuke tuli pärast kruvikeerajaga timmida. Ahjaa, ja poekeeled tuli välja vahetada, aga pärast seda olen ma väga rahul asjaga. Põhimõtteliselt pole ju Wilkinsoni humbuckeritel samuti suurt häda midagi. Loomulikult on neil omad kiiksud aga millel neid ei oleks? Pealegi saab need alati ümber vahetada kui nad kopa ette peaks viskama. Ma ei pea ennast mingiks eriliseks brändipedeks samuti. Kõik asjad proovin ise järgi ja kui meeldib, siis meeldib, olgu see sees ükskõik mille, kasvõi Elektronika või Staggi oma (mitte, et ma oleks ühtegi mõistliku Staggi pilli leidnud kusagilt).


Siia juurde tahaks ainult öelda, et Epiphone Alleykat, millega mängin on igavesti hea pill!
Ja selle auhinnaraha eest sain mina AKG WMS40 Pro Instrumental Set Single Wireless Guitar Systemi. Loomulikult pidin ka natukene ise juurde maksma.
Nagu ma eelpool tähendasin - Epiphone on vägga ea pill. Ja Alarile täienduseks - sest arvatavasti osa foorumlasi ei tea - see jubin, millest Alar räägib, on teisisõnu raadiosaatja; et sa ei peaks laval kogu aeg kitarrijuhet taga vedama või ees lükkama, on sul vööl väike saatja, sealt läheb signaal võimendisse ja ära jäävad igasugused pikad pesunöörid kitarri ja võimendi vahel, mis kogu aeg katki lähevad, ragisevad, kõigile jalgu jäävad ning on alati pärast mängu õutsald tolmused ja mustad. (Oh, õnneks pole mul vaja neid juhtmeid vedada - piisab, kui pulgad on kaasas.)

kikuriinu

  • Külaline
Re: 30 000
« Vastus #35 : 05. August, 2006, 09:33:42 »
seda "jubinat" olen täheldanud eestis vaid ühel kitarristil (ehkki tõenäoliselt on neid veel palju), kuid tema oli ilgelt uhke selle üle - käis mööda saali soundchecki ajal ringi, n-ö heli kuulamas.. ;D

Pronto

  • Sõpruse Puiestee
  • Administraator
  • Paljusõnaline
  • *****
  • Postitusi: 339
    • MSN Messenger - tanel_raja@hotmail.com
    • Vaata kasutajat
    • Discordia: Pronto
    • E-post
Re: 30 000
« Vastus #36 : 06. August, 2006, 22:40:47 »
Mina ausalt öeldes ei võtaks üldse tõsiselt selliseid targutajaid tegelasi, kes kõiketeadvalt teise mehe pilli põlastavad. Pehmelt öeldes vabandavad nad oma ebaprofessionaalsust välja lihtsalt suurte sõnadega.


..antud juhul põlastati mitte just teise "mehe" pilli.. ;D
Noh, jah. Ma pidasin silmas seda rohkem kõnekujundina (a la narri meest, aga mitte mehe mütsi). Mis aga naistekatesse puutub, siis eriti rokenroll on Squieri Hello Kitty kitarr (juhul, kui sa seda veel näinud ei ole):

http://namm.harmony-central.com/WNAMM06/Content/Fender/PR/Squier-Hello-Kitty-Guitars.html
Sõpruse Puiestee -- Eesti bänd!
Blog: http://pronto.ee/

tsepeliin

  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 106
    • Vaata kasutajat
Re: 30 000
« Vastus #37 : 06. August, 2006, 23:46:26 »
Käisin hiljuti just pille proovimas. Algul oli kindel valik Squier, plaan oli juba Saksamaalt teele panna, aga proovimisel selgus, et Squier ei ole kindlasti see, mida otsin. Saund, esiteks ning teiseks, kael ka ei meeldinud. Nii et, täiesti õige on see, et enne Tuleb proovida! Aga Squier on muidu ilus küll. :P

Liivamäe kaupluses soovitas müüa hoopis üht äsja saabunud ESP LTD seeria pilli. Kuna mulle meeldib vahel käristada kah, sai LTD'st juba kindel kandidaat. Kaal on piisav, pigem raske, kui liigkerge. Kael võiks olla pisut ümaram, aga pole viga. Peamine, mis Fenderi odavatele juustudele ära teeb, on ikka topelt helipeade olemasolu. Need singulaarsed pead ei kõlba kuhugi. Kaks pead on ikka kaks pead. Lõpuks sain natuke teistsuguse, tiba kallima LTD, EC-50, kui täpne olla. Välimus on ka täitsa meeldima hakkanud. Ja üldse ei nurise praegu. Ephiphone'i ma ei jõudnudki proovida ja võibolla parem ongi. Ei tahaks kohe pettuda ESPs ja avastada, et vale valik ikkagi.

kikuriinu

  • Külaline
Re: 30 000
« Vastus #38 : 07. August, 2006, 00:41:16 »
Mina ausalt öeldes ei võtaks üldse tõsiselt selliseid targutajaid tegelasi, kes kõiketeadvalt teise mehe pilli põlastavad. Pehmelt öeldes vabandavad nad oma ebaprofessionaalsust välja lihtsalt suurte sõnadega.


..antud juhul põlastati mitte just teise "mehe" pilli.. ;D
Noh, jah. Ma pidasin silmas seda rohkem kõnekujundina (a la narri meest, aga mitte mehe mütsi). Mis aga naistekatesse puutub, siis eriti rokenroll on Squieri Hello Kitty kitarr (juhul, kui sa seda veel näinud ei ole):

http://namm.harmony-central.com/WNAMM06/Content/Fender/PR/Squier-Hello-Kitty-Guitars.html

sain aru jah, niisama norin..  ;)
Hello Kitty kitarr on muidugi "tase" omaette.. miskipärast ei ole väga suur naistekate austaja!