Autor Teema: Postimees, 29.09.2003: MUSTALE MERELE, AGA MITTE JALTASSE  (Loetud 2540 korda)

alar

  • Sõpruse Puiestee
  • Kasutaja
  • ***
  • Postitusi: 135
    • Vaata kasutajat
    • http://www.puiestee.ee
    • E-post
Postimees, 29.09.2003: MUSTALE MERELE, AGA MITTE JALTASSE
« : 10. November, 2003, 10:21:22 »
MUSTALE MERELE, AGA MITTE JALTASSE
[Valner Valme Postimees, 29.09.2003]

Ansamblist Sõpruse Puiestee sai T-särkidelt tuntud popgrupp ammu enne, kui nad ühtegi kontserti anda jõudnud on. Kevadel võitsid Eesti uued, kui mitte ainsad neoromantikud telesaate «7 vaprat» laulja Allan Vainola muusikale ja bassist/luuletaja Mait Vaigu sõnadele tehtud looga «1905».

Vainola, Vaik ja elektroonik/klahvimees Kaupo Kaldmäe võtavad postimehed vastu Tallinna kesklinnas Sakala tänaval täissuitsetatud keldris. Suitsu tuleb järjest juurde.

Lugu «Inimesed» algab sõnadega «mu ema rääkis mulle, et Jeesus armastab meid» ja lõpeb «ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head».

See sõnum on peaga pilvedes. Romantilised/siirad/rõõmsad on teisedki Puiestee tekstid. Kus on iroonia? Kes siis selleta julgeb esineda?

Teksti irooniavirvendus

«Mulle tuli ema eile külla,» räägib sõnade autor Mait, õllepurk käes. «Ta küsis: kas «Inimesed» ironiseerib mind. Ma pidin mitu korda ütlema, et ei, ja mu naine kinnitas kolm korda sama, aga mu ema lahkus kahtlevalt.»

«Suhteliselt keeruline jah,» kommenteerib Allan temast harvalahkuva imeõrna iroonilise naeratusega.

Mait räägib, et kerge eneseiroonia on ka pateetiliste tekstide juures alati olemas. «Aga see ei ole iroonia kellegi üle. See on iroonia inimese üle. Nii palju kui minu üle, nii palju Allani üle, nii palju Valneri üle. Nii palju mu ema üle.»

Kaupo, bändi rütmi ja heli konstruktor, ei ütle ühtegi sõna.

«Selliseid lugusid tuleb puhta südamega teha,» jätkab Mait. «Kui ma hakkan kellegi üle irvitama, siis ma püüan seda lugu mitte teha, see oleks totter ja nõme.»

Vaik hakkab nakkavalt naeru kõkutama. «Kuigi ma võtsin piibli lahti Jesaja 28 koha pealt, ja seal oli üht-teist mulle hoiatuseks. Kes viitsib, lugegu läbi.»

«Ütle midagi,» sunnib Allan vaikselt.

«Põhimõt’selt sõnum oli selline: te olete iseendast joobnud ja teie prohvetlikud sõnad hakkavad kõlama joodikute joruna. Ma üritan seda silmas pidada, et ma kedagi ei halvustaks. Aga naerda tuleb inimese üle. Muidu ei saa. Eneseiroonia on pisarad selle üle, kes sa oled, ja rõõm selle pärast, et sa oled.»

Olemise-teema, küsimused, kes ma olen?, kes sa oled?, miks me oleme? ja mis on elu? ongi bändi põhiteemad. Nendest oleks naeruväärne mööda vaadata, leiavad nad ise. Loodus, keskkond, maailma terviklikkus ja üksikindiviidide väiksed maailmad suure sees tunduvad bändile samuti tähtsad.

Sõpruse Puiestee ideele tuli praegune bändi sõber ja üks ideolooge Andres Rooväli juba 1992. Idee oli kogu aeg elus, bänd elas grupi inimeste peades.

Muusikud tulid bändiks alles eelmisel aastal.

Esimest kontserti pole ikka veel antud. Ei saa öelda, et pakkumisi oleks vähe saadud. Bändil on fännklubi, foorum netis ja nende võrgust tõmmatud lood levivad. T-särke müüakse. Televisioon näitab kolme videot. Bänd istub keldris ja teeb plaati. Nad ei teagi veel, kes on nende publik.

Nagu fantoombänd

«Me oleme kõigile kutsujatele öelnud, et hakkame kontsertidele mõtlema siis, kui plaat on valmis,» seletab Allan.

«Kitarrist Alar Tammela tõi selle bändi reaalselt kokku,» ütleb Mait. «Ta on noor tüüp, Allan võiks talle isaks olla.»

«Oota, kui vana ta on?» küsib Allan ( 38 )

«23,» vastab Mait. «Noo, nibin-nabin. Okei, ta on majandust õppind, raha huvitab teda kõige rohkem...»

«... elus,» keerab Allan Maidu naljale vindi peale.

Alar sõitis tüüpidele autoga järele, tõi kamba kokku, organiseeris tegevust.

Viimased nädalad on Sõpruse Puiestee pühendanud plaadi tegemisele. Allan ja Kaupo (27) on vabakutselised, Alar on tööinimene ja Mait (34) saab oma aega ise suunata ajakirja Eesti Jahimees küljendades.

Järgneb Maidu veerandtunnine soolo. Jahimehed on suurimad loodusearmastajad, jutustab see meile.

Allan ohkab.

Mait lõpetab: «Ma ütlen sulle päriselt, mitte nüüd intervjuu käigus, et mina näen jahimeeste seltsis ainult väga eetilisi mehi, Mati Kaal on meie autor, mis sa arvad, et ta on nüüd ilge loomatapja. Ei viitsi sellest jahindusest enam rääkida, ma jahun siin liiga palju. Tule küsi nende jahimeeste endi käest, seal on väga karismaatilised inimesed, kes panevad Jägermeistri lauale ja räägivad sulle jahist niimoodi, et sa lähed...»

«... püssi ostma,» tulistab Allan lause lõpu jälle kümnesse.

Miks on oktoobri algul ilmuva plaadi nimi «Mustale merele», siin peitub väike üllatuskonks.

«Meid on tihti peetud vasakpoolseks bändiks,» võtab otsa üles bändi oraator Mait, kes vahel oma jutuga metsa läheb (ja siis tuleb appi sõnasnaiper Allan). «Aga me ei ole. Kuigi, me ei ole ka parempoolsed.»

Must meri

Nüüd räägib Mait Barthist. «Inimese pärispatt pole see, mis ta teeb, vaid mis ta tegemata jätab: laiskus, kõrkus.»

Ta räägib neetult hästi kirjutavast Tammsaarest: «Ma olen vist nii vanaks jäänud, et ma fännin absoluutselt kõiki raamatuid, mis ma loen. Aga Tammsaarel on siiski liiga palju vastuseid ja liiga vähe küsimusi, mina üritan oma tekste teha vastupidi.»

Maidu sõber Barth ei saanud jätkata mereväelendurite dünastiat, mistõttu tema lend Musta mere kohal jäi unistuseks.

Mida toob tulevik


Uks tulevikku 1: Sõpruse Puiestee saadab igale Musta mere äärde jäävale sõjalaevastikule oma plaadi.


Uks tulevikku 2: Sõpruse Puiestee teeb mitu filmi, seni on nad loonud muusika Jaak Nuudi/Maret Arjukese filmile «Viimane öö». Mait Vaigu ja Jan Uuspõllu viiepäevane ühine chillimine lõppes aga mängufilmistsenaariumiga, mille esimene teisele kirjutas.


Uks tulevikku 3: bänd ise seda ei aimagi, aga Sõpruse Puiesteest saab Eestis suurem hitt, kui on olnud Vennaskond, Smilers või Apelsin.

viide: http://www.postimees.ee/290903/esileht/kultuur/113301.php